Mareti blogist leidsin toreda ettevõtmise, mis juba mööda blogisid ka laiemalt levinud.
Mõtlesin, et oleks ka tore osa võtta - sest kingitusi on hea saada. Ja neid on hea teha. Ja oleks ju lahe, kui hästi palju inimesi aasta jooksul midagi vahvat saavad :)
Aga reeglid on siis järgmised: kolm esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab tuleb muidugi ise oma blogis samasugune asi korraldada.
Seega - kolm esimest kommenteerijat saavad minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.
laupäev, märts 13, 2010
reede, märts 12, 2010
Uus poekott
Esmaspäevast on avatud üks väga äge ja hubane paik Tartus - Lianni Stuudio. Täna oli seal aga avamisüritus, kus juhendati tegema kartulitrükitehnikas poekotte.
Mina tegin viimati seda kuskil kooliajal, kuid täna said näpud taas soojaks ja nüüd on mul olemas üks vinge poekott.
Ühes majapidamises, vähemalt meie omas, pole riidest kotte kunagi vähe! Sestap läks ka see kott, nagu sisust näha - kohe kasutusse :)
Mina tegin viimati seda kuskil kooliajal, kuid täna said näpud taas soojaks ja nüüd on mul olemas üks vinge poekott.
Ühes majapidamises, vähemalt meie omas, pole riidest kotte kunagi vähe! Sestap läks ka see kott, nagu sisust näha - kohe kasutusse :)
Naistepäevavahetus 2010
Kullaketrajates toimus taas Naistepäevavahetus. Sain imetoreda paki Isehakanud Lillekasvatajalt. Olen tema kätetööd käinud tema blogis imetlemas ja ohanud ikka ja jälle, et mina ei suuda eales selliseid asju valmis teha. Ometi on lapitöö nii nunnu!
Ja nüüd on mul olemas selline imearmas padjakate!!! Suur-suur tänu, Isehakanud Lillekasvataja!!! (Äkki saan kunagi Sind ka näost-näkku tänada, sest minu lapsepõlvekodu asub Sinust mitte eriti kaugel - paljud paigad, millest Sa oma blogis kirjutad, on mulle väga tuttavad :))
Mina ise tegin paki Delfiinale.
Selline see välja kukkus, kuid tundub, et pakisaaja jäi rahule :)
Igatahes oli üks väga tore vahetus, aitäh vedajatele ja loodetavasti teeme seda veel :)
Ja nüüd on mul olemas selline imearmas padjakate!!! Suur-suur tänu, Isehakanud Lillekasvataja!!! (Äkki saan kunagi Sind ka näost-näkku tänada, sest minu lapsepõlvekodu asub Sinust mitte eriti kaugel - paljud paigad, millest Sa oma blogis kirjutad, on mulle väga tuttavad :))
Mina ise tegin paki Delfiinale.
Selline see välja kukkus, kuid tundub, et pakisaaja jäi rahule :)
Igatahes oli üks väga tore vahetus, aitäh vedajatele ja loodetavasti teeme seda veel :)
reede, märts 05, 2010
Killuke kevadehõngu
Praegu tunnen, kuidas kurguvalu tuleb. Konkreetselt, läheb järjest tugevamaks. Asusin seda ingveri närimisega peletama.
Eks see kurguvalugi ole märk kevadest, nagu need sünnipäevaks kingitud päikeselised tulbiõied.
neljapäev, märts 04, 2010
Punakas-roosa näputöö
Täna pidin minema Käärikule. Siis aga plaanid muutusid minutipealt ja minu sõit jäi minust mitteolenevatel põhjustel ära.
Alguses olin veidi nõudu ja kurb. Aga siis mõtlesin, et mis siis ikka. Ja hakkasin nokitsema mõtteis mõlkuvaid asju ja lõpetama pooleliolevaid näputöid.
Ja poole päevaga olen ma jõudnud uskumatult palju!
Kohe nii, et kõike ei saa siin praegu näidata - osa viimistletud asjadest saadan varsti ühe teise linnakese poole teele.
Aga ühele armsale inimesele mõeldes tegin sellise topsinõelapadja. Loodetavasti saan selle varsti talle ka üle anda.
Ning lisaks oli tarvis ühte kingitust. Tegin sellise käevõru-kaelakee komplekti.
See sai aga nii minulik, et nüüd otsustasin selle endale jätta :) Ja kingituseks pean midagi muud tegema.
Õnneks mõtteid peas liigub.
Alguses olin veidi nõudu ja kurb. Aga siis mõtlesin, et mis siis ikka. Ja hakkasin nokitsema mõtteis mõlkuvaid asju ja lõpetama pooleliolevaid näputöid.
Ja poole päevaga olen ma jõudnud uskumatult palju!
Kohe nii, et kõike ei saa siin praegu näidata - osa viimistletud asjadest saadan varsti ühe teise linnakese poole teele.
Aga ühele armsale inimesele mõeldes tegin sellise topsinõelapadja. Loodetavasti saan selle varsti talle ka üle anda.
Ning lisaks oli tarvis ühte kingitust. Tegin sellise käevõru-kaelakee komplekti.
See sai aga nii minulik, et nüüd otsustasin selle endale jätta :) Ja kingituseks pean midagi muud tegema.
Õnneks mõtteid peas liigub.
kolmapäev, märts 03, 2010
Siidine muusika
Muude toredate asjade kõrval sain sünnipäevaks Alessandro Baricco raamatu "Siid".
Kinkija, armas inimene, ütles, et ta valis selle raamatu, sest see on kõige romantilisem raamat maailmas üldse. Ja talle tundub, et see võib mulle meeldida.
Ja lisas veel, et see raamat on nagu muusika.
Ja armas inimene ei eksinud. Kui ma lugemise lõpetasin, olin täiesti lummatud.
Sellesse raamatusse oli koondatud mehe-naise ühest ainsast pilgust süttiv armastus, mis püsib südames kuni surmani. Sellesse raamatusse oli kirja pandud see armastus, mis püsib ka siis, kui kõnelejaiks on ainult pilgud. Sellesse raamatusse oli koondatud meeletustele õhutav igatsus ning naiselik tarkus - see, mis armastust hoiab.
Sellest raamatust leidsin ka äratundmist ja piinavat valu.
Ja mis on hämmastav - kõik see oli kirja pandud vaid veidi üle sajale leheküljele. Kogu ühe inimese elu ja armastus. Kuid nii mõjusalt, et juba raamatu lugemise ajal tulid mu silme ette stseenid, mis võiksid olla sama pealkirja kandval filmil. Seda filmi meeldiks mulle Tartuffil vaadata küll...
Selle raamatu lihtsate sõnade ja selge keele vahele olid põimitud helinad, mis panevad meeled värelema ka veel mitu päeva pärast selle lugemist. See raamat ei olnud mitte lihtsalt muusika, vaid siidine muusika, mis voogas üle minu ning mille imeõrn puudutus on aimata praegugi.
Kolm päeva hiljem: Kuigi ma kinokunsti väga armastan, olen ma selles täieline võhik. Pooled uued filmid magan maha ja üldse. Nii leidsin täna filmipoest selle loo DVD. Film ise ju ka meie kinodes jooksnud. Nüüd esimesel võimalusel hakkan nautima :)
Kinkija, armas inimene, ütles, et ta valis selle raamatu, sest see on kõige romantilisem raamat maailmas üldse. Ja talle tundub, et see võib mulle meeldida.
Ja lisas veel, et see raamat on nagu muusika.
Ja armas inimene ei eksinud. Kui ma lugemise lõpetasin, olin täiesti lummatud.
Sellesse raamatusse oli koondatud mehe-naise ühest ainsast pilgust süttiv armastus, mis püsib südames kuni surmani. Sellesse raamatusse oli kirja pandud see armastus, mis püsib ka siis, kui kõnelejaiks on ainult pilgud. Sellesse raamatusse oli koondatud meeletustele õhutav igatsus ning naiselik tarkus - see, mis armastust hoiab.
Sellest raamatust leidsin ka äratundmist ja piinavat valu.
Ja mis on hämmastav - kõik see oli kirja pandud vaid veidi üle sajale leheküljele. Kogu ühe inimese elu ja armastus. Kuid nii mõjusalt, et juba raamatu lugemise ajal tulid mu silme ette stseenid, mis võiksid olla sama pealkirja kandval filmil. Seda filmi meeldiks mulle Tartuffil vaadata küll...
Selle raamatu lihtsate sõnade ja selge keele vahele olid põimitud helinad, mis panevad meeled värelema ka veel mitu päeva pärast selle lugemist. See raamat ei olnud mitte lihtsalt muusika, vaid siidine muusika, mis voogas üle minu ning mille imeõrn puudutus on aimata praegugi.
Kolm päeva hiljem: Kuigi ma kinokunsti väga armastan, olen ma selles täieline võhik. Pooled uued filmid magan maha ja üldse. Nii leidsin täna filmipoest selle loo DVD. Film ise ju ka meie kinodes jooksnud. Nüüd esimesel võimalusel hakkan nautima :)
reede, veebruar 26, 2010
Kiituse kiituseks
Silmadega armastamise kõrval armastavad inimesed ka kõrvadega. Nad tahavad kuulda, kui ilusad, osavad ja toimekad nad on.
Või lihtsalt kuulda tunnustavaid sõnu ilusa hetke eest.
Nad ootavad märkamist.
Tusasel hommikul toob naeratuse suule ka see, kui kolleeg märkab äsja juuksuri käe all värskema ilme saanud kiharaid. Või uut kleiti, mis oma värvidega selle kandja lausa särama paneb. Pikka päevaväsimust aitavad naabrinaise kiidusõnad õitseva aknalaua kohta või ülemise korruse põnni säravalt naeratav meeldetuletus, et talle soovitatud raamat oli nii põnev. Ja kui keskpäeval märkab ülemus ka tehtud tööd kiita, on päev täiesti korda läinud.
Kuid nende heade emotsioonide kõrval on olulisim see, et kiitev inimene ise on õnnelik isend, kes oskab märgata teisi enda ümber. Ta märkab kiitmisväärset ja oskab toetada seda nii teistes kui iseendas. Ta ei lase oma lähedastel muutuda iseenesestmõistetavaks osaks selles kirevas maailmas.
Oma kaaslaste iseenesestmõistetavalt võtmine on üks kurjemini kättemaksvaid tegevusi maailmas üldse. Siis, kui neid lähedasi meie kõrval enam pole, on hilja mõelda, mida kõike oleks tulnud neile öelda. Siis ei ole sõnadel enam tähtsust.
Head sõnad ei maksa midagi, aga tähendavad ometi nii palju. Seda tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada. Ja ümbritsevatele midagi ilusat öelda.
Mõtteavaldus ilmub homses Ajalehes.
Või lihtsalt kuulda tunnustavaid sõnu ilusa hetke eest.
Nad ootavad märkamist.
Tusasel hommikul toob naeratuse suule ka see, kui kolleeg märkab äsja juuksuri käe all värskema ilme saanud kiharaid. Või uut kleiti, mis oma värvidega selle kandja lausa särama paneb. Pikka päevaväsimust aitavad naabrinaise kiidusõnad õitseva aknalaua kohta või ülemise korruse põnni säravalt naeratav meeldetuletus, et talle soovitatud raamat oli nii põnev. Ja kui keskpäeval märkab ülemus ka tehtud tööd kiita, on päev täiesti korda läinud.
Kuid nende heade emotsioonide kõrval on olulisim see, et kiitev inimene ise on õnnelik isend, kes oskab märgata teisi enda ümber. Ta märkab kiitmisväärset ja oskab toetada seda nii teistes kui iseendas. Ta ei lase oma lähedastel muutuda iseenesestmõistetavaks osaks selles kirevas maailmas.
Oma kaaslaste iseenesestmõistetavalt võtmine on üks kurjemini kättemaksvaid tegevusi maailmas üldse. Siis, kui neid lähedasi meie kõrval enam pole, on hilja mõelda, mida kõike oleks tulnud neile öelda. Siis ei ole sõnadel enam tähtsust.
Head sõnad ei maksa midagi, aga tähendavad ometi nii palju. Seda tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada. Ja ümbritsevatele midagi ilusat öelda.
Mõtteavaldus ilmub homses Ajalehes.
Tellimine:
Postitused (Atom)