Õppetund eluks

"Emme, mida tähendab dresskood."
"See tähendab mingi ürituse soovituslikku riietumist, mida selga panna."
"Ahaa, et riietes peab minema, jah..."

Kes ütles, et 11aastastega enam nalja ei saa :)

Silmad

Eelmisest nädalast saati teevad mulle häda mu silmad.
Ühe päeva andsin neile täitsa puhkust (ei lugemist, ei kirjutamist), siis oli nagu ok. Kahjuks aga ilma eelpoolnimetatud tegevusteta ei saa.
Silmad on punased, kriibivad ja kipitavad.
Tänasest võtsin kasutusse kunstpisarad - äkki on lihtsalt kuivad?
Aga väga ebamugav on.

Jalad on surnud ja käsi enam ei tunne

Millisel puhul tabab inimest selline häda?
Hee - põrandal põlvili seepi viltides :)



Õppisin täna päeval ära seebiviltimise ja õhtul hakkasin seda kodus iseseisvalt proovima. Lapsed muidugi ka kohe varmad kaasa lööma. Ja käeliselt veel väheosav pojaraas oli see, kes hakkas oma normaalselt tervist kaotama - ühel hetkel olid tal jalad surnud ja käsi ta enam peaaegu ei tundnudki... Ja seebivahtu jagus muidugi ka nina alla.



Aga seebid tulid ilusad, ise oleme väga suures vaimustuses. Ilmselt töötab meil mõnda aega kodus seebiviltimisvabrik ja kõik tuttavate vannitoad ja saunad saavad seepidest täidetud...



Aga muidu on üks igavene nutt ja hala. Pikka aega ei ole olnud mul kohustust igapäevaselt vara ärgata (no kui vaja, siis ärkasin ikka, aga mitte iga päev), kuid nüüd seoses laste hommikupoolse vahetusega on IGA päev vaja kell 7 ärgata. Mina ei tea, kuidas ma sellega harjun, täitsa jube kohe.
Ja jalad külmetavad kogu aeg, möödunud öö magasin selle pärast vist vaid tund aega. Ei aidanud villaste sokkide jalgapanek, ei tekkide pealekuhjamine ega lemmikpadja kaissuvõtmine. Ja seetõttu läks hommikul plaanitud töötegemine vett vedama, kõik asjad said hiljem valmis, sest pea lihtsalt magas kaua...
Ja väljas on sellised ilmad, et mitte ükski päev ei oska midagi selga panna, ikka on palav ja külm ja palav... Ja nii on igasugu külmetused jms varmad tulema. Tüdruklapsel on igatahes räige nohu juba ja silmaümbrused punased.
Mulle ju tegelikult meeldib sügis, ei tea, miks sel aastal siis korraga nii palju hädasid. Tuleb nendega võitlemiseks siis lihtsalt näppudel kiiremini käia lasta.
Seebiviltimine on näiteks vägagi stressi maandav tegevus... :)

Uus kooliaasta

Täna ta siis algas. Viies kooliaasta. Ma pean ütlema, et see tuli rahulikumalt, kui paljud varasemad. Rõivad olid varasemast olemas, kingad mahtusid veel jalga ja vihikupaanikat ei põdenud.
Viies klass on ju nimelt põhikooli esimene, kus algab see va suurekssaamine. Kõik õpetajad on uued, igat ainet annab erinev inimene ja igal pedagoogil on ju teadupoolest erinevad nõudmised.
See muidugi tähendab seda, et kergekujuline vihikupaanika valitseb meie kodus terve eeloleva nädala. Sest ma põhimõtteliselt keeldun koju varusid soetamast, kui poes on kõik peaaegu ööpäevaringselt saadaval. Ja kapist ei kipu keegi ikka asju üles leidma peale minu enda ja sahtlitest me parem ei räägigi. Tegelikult olid viimased mul endal omal ajal oluliselt hullemad :) Sest siis ei olnud ju seda head sõpra google-t ja sahtlid ning kapid tuli maast laeni ja veelgi rohkem erinevaid väljalõikeid täis laduda. Oh aegu ammuseid...

Kuid täna avastasin ma taas - eriti pilte vaadates - et kaksikute tütarlapshing on ikka meeletult kasvanud viimase suve jooksul. Kindlasti poisshing läheb mõne aasta pärast tast mühinal mööda, kuid praegust kontrasti on lahe vaadata.

Aga sel kooliaastal pole ka mul endal muud võimalust, kui lõpetada alustatud magistritöö kirjutamine. Miski muu mind ka selle etapi lõpetamisest enam ju ei lahuta. Kuidas ja milliste jõuvarudega, on hetkel veel selgusetu. Lisaks mulle ka mu heal neljal kursusekaaslasel... Vist ei jää muud üle, kui oma viiendikelt initsiatiivi ja energiat ammutada. Ja seda ka kaaslastele jagada.

Augusti teise poole hetkedest

Läksin oma puhkusega nii hoogu, et vahepeal jäi blogisissekannetesse suur auk. Tegelikult on see ju hea - suutsin end üle pika aja veidigi arvutimaailmast distantseeruda.
Panen nüüdsetel augusti viimastel tundidel mõned hetked siiski kirja, et oleks vähemalt endal hea aasta pärast lugeda.
-------------------
Kirjeldamata hetkedest on üks vahva õhtu see, kui paljud eestimaalased Märkamisaja nime kandval laulupeol ühtsust tunnetasid. Ma pean tunnistama, et ei vaadanud seda laulupidu isegi televiisorist mitte. Selle asemel läksin biopraktilise kreatiivsuse konverentsile (vol.2) kirjanike maja krüpti. Sündmus osutus suisa rahvusvaheliseks (üks pikk sõber osales koos kataloonlasega (loe:prantslasega) konverentsil telefonisilla kaudu otse hispaaniast). Ja mis oli raudselt kõige lahedam konverents, kus ma seni oma elu jooksul olen osalenud. Pidin paraku minagi jooksvalt ja loovalt seal esinema ettekandega, mis kandis pealkirja "Evegreen". Otseselt seotud selle teemaga. Üksikasjadesse ei laskuks, kuid järgmise taolise konverentsi saabudes valmistan ettekande ikka korralikult ja varakult ette :)

Taasiseseisvumispäeval võtsime ette teekonna pealinna poole, eesmärgiga sealt mõne päeva pärast Muhumaale minna. Viimane plaan luhtus, sest võõrustajal ilmnesid ootamatused, kuid ehk see oligi hea. Jäi üle pika aja mahti pealinnas ringi vaadata, Kärdi-Kertsi uued elupaigad üle kaeda ja nendega mõnusat juttu ajada ja lihtsalt
rahulikult olla.



Ja tänu sellele sain laupäeval teoks teha ühe ammuse unistuse - käia Türisalu pangal. Ja see, mida ma nägin, oli unistamist väärt. Just seal saavad taevas ja maa lihtsalt kokku ja kogu olemine on üksainus lõputu muinasjutt. Tänu heale ja piirkonda valdavale teejuhile veetsime aega ka panga all ja tegime seal väikese rännaku. Ma lähen sinna veel kindlasti tagasi!
Ning elus esimest korda tegime kiirreisi ka Paldiskisse ja Pakri poolsaare tippu. Otsisime üles ühe suure heinamaa, mis kunagi ilmselt oli lennuväli ja kust käidi Soomet pommitamas (hea, kui on palju ajaloolastest sõpru:)). Käisime Kloogal mälestusmärke kaemas. Ja veetsime ühe mõnusalt vaikse õhtu Väänas.

Ja vahepealsetelgi päevadel kõndisin ma kilomeetreid merekallast pidi, sest ei raatsinud oma vabu hetki bussiga sõitmise peale raisata. Ja hakkasin esimest korda elus mõtlema, et äkki peakski mõnda suure veega kalurikülla elama asuma.

Enne seda aga leidsin ka pealinnas vahvaid kohti. Koos lastega vanalinnas uidates jõudsime endalegi ootamatult lastekirjanduse keskusesse, mis oli väga armas ja soe paik. Soovitan kõigil lugemishimulistel lapsevanematel sealt läbi astuda! Lastega koos käisin ka loodus- (jääkaru Franzist on sinna topis tehtud. Ja üles kerkis küsimus - kas Lolo ja Pepe olid Adeelia või keiserpingviinid) ja tervishoiumuuseumis (kus oli peaaegu samasugune väljapanek nagu minu kooliajalgi, kuid lastele pakkus see tohutult avastamisrõõmu).

Minu isiklikud teed viisid mind aga kunsti kaema Vabaduse väljaku servas asuvatesse galeriidesse - kiikasin A. Pilari akvarellide näitust, Lola Liivati näitust, mis üle pika aja tekitas mus sooje tundeid abstraktse kunsti vastu ning Jaana Päeva/Lennart Mändi näitust "Suured ja väikesed", mis tõi minu päeva lõppu tõeliselt lustakaid ja mõnusaid emotsioone. Sel näitusel tuletasid origamikurekesed (oi, ma kujutan ette, milline puhas rõõm oli nende voltimine selle näituse jaoks!!!) mulle meelde, et "mingil tasandil on oluline ebaoluline, suur väike, sügvamõttelisus pealiskaudne ja paljusõnalisus puhas tühjus". Ja et tegelikult olen ma õnnelik inimene, sest minu maailm on värviline.

Ja nii ma sealt hiiglaslikke suuri kurgi kiigutades rõõmsamana lahkusingi... Ja tõdesin, et juba ammu pole ükski näitus mu tuju lihtsalt heaks teinud. See tegi.

Uuele tirtsule

Eile sündis maailma üks oodatud tirts. Et tal jaguks armastust ja päikesepaistet selles suures maailmas!

Kõik kasvame

Viimase nädala jooksul üllatas mind meeldivalt minu poeg.
Nimelt ei ole ta seni olnud vaimustuses ei suurtest koristustöödest ega toidutegemisest ega millestki, mis kahe eelnevaga seostub.
Aga teisipäeval näitas ta üles initsiatiivi ja tuli ise vabatahtlikult Genialistide klubisse talgutele appi. Ja nühkis seal harja ja lapiga põrandaid, nagu see oleks üks ta lemmiktegevusi.
Ja et sellest veel vähe - õhtul koju naastes valmistas õhtusöögi. Praemuna juustuga.
Selle õppis ta selgeks oma klassivenna juures, kes on otsustanud kokaks hakata.
Nüüd on kindel, et pesamuna (sünniaeg ikkagi õest 1 minut hiljem) omadega hätta ei jää :)