Kui täna hommikul kell 6.15 uksest õue astusin, tekkis tunne, et ei taha end üldse liigutada. Selline imeline ja inimestest puutumata ilm oli õues! See oli justkui vastukaaluks eilsetele uudistele - lisaks eelmises postituses käsitletule on meie majas kahte korterisse sisse murtud täpselt samasuguste akende kaudu, nagu on ka meil ning heal sõbral juhtus avarii. Inimesed õnneks kõik terved.
Aga mis kõige parem, see ilm läks järjest paremaks! Kui pool kümme taas uksest väljusin, oli maas juba paks-paks lumevaip, selline tõeline ettevalmistus jõuluajale!
Oh, kuidas ma armastan selliseid ilmu!
Ja Raekoja platsil seati jõuluvalgustust üles.
Varsti võidame pimeduse!
neljapäev, november 29, 2007
kolmapäev, november 28, 2007
Laupäev
Minu elus on kolme sorti laupäevi.
Esimestel olen terve päeva kodus, koristan ja askeldan ja kuskile ei lähe.
Teistel sõidame kuskile.
Täna oli kolmandat sorti laupäev, kuhu jagus vähe kodusolemist ja palju käimist.
Kõigepealt ärkasin hilja - kümne paiku. Kuigi olin plaaninud varem, kuid paar viimast suht unevaest ööd andsid tunda.
Siis vaatasime lastega Maahommikut, Õnne 13-t, sõime ja arutasime igasuguseid asju.
Edasi said nemad muretult sõpradega kelgutada, mina läksin vähiühingu 15. aastapäevakonverentsile.
See oli selline hoole ja armastusega korraldatud üritus - räägiti nii ühingust kui väheravist ja lisaks olid suurepärased muusikalised vahepalad - Elleri muusikakooli poistelt (Kuulsin elus esimest korda Ave Mariat, mida esitati tuubal ja ühel löökpillil, mille nime ma ei mäleta - vaimustav!) ja Jaan-Villem Sibulalt.
Ainult et pärast konverentsi kummitab mind see, et kui praegu diagnoositakse igal kolmandal inimesel kasvaja, siis teadlased ennustavad selle koleda tõve kasvu ning aastal 2015 kollitab see juba iga teist inimest.
Ja kui ma siis õhtul tegin Riia mäel veel ka Rukkilille juures peatuse, siis hakkas kohe väga kurb. Et võivad ju rääkida, et vähktõbi alati surmaga ei lõpe, kuid miks see võtab siis just häid inimesi?
Pauli matused on esmaspäeval.
Aga mõnusamat poolt pakkus päeva emakeelse ülikooli aastapäev - tõrvikurongkäik on lihtsalt super, mida olen juba aastaid nautinud koos lastega. Kuigi täna oli vist selle päeva külmim ilm, mida mäletame. Autotermomeeter näitas 7 kraadi, lisaks külm-külm tuul.
Aga homme on esimene advent. Ja lapsed on väga mures, et kass kogu aeg akna peal passib - päkapikud ei julge muidu tulla. Need mehikesed on meie majas siiralt ja väga oodatud. Näis, kas tänavune aasta toob karmi tõe päevavalgele. Ehk siiski mitte.
________________________
ülestähendus detsembrikuu esimesest päevast.
Esimestel olen terve päeva kodus, koristan ja askeldan ja kuskile ei lähe.
Teistel sõidame kuskile.
Täna oli kolmandat sorti laupäev, kuhu jagus vähe kodusolemist ja palju käimist.
Kõigepealt ärkasin hilja - kümne paiku. Kuigi olin plaaninud varem, kuid paar viimast suht unevaest ööd andsid tunda.
Siis vaatasime lastega Maahommikut, Õnne 13-t, sõime ja arutasime igasuguseid asju.
Edasi said nemad muretult sõpradega kelgutada, mina läksin vähiühingu 15. aastapäevakonverentsile.
See oli selline hoole ja armastusega korraldatud üritus - räägiti nii ühingust kui väheravist ja lisaks olid suurepärased muusikalised vahepalad - Elleri muusikakooli poistelt (Kuulsin elus esimest korda Ave Mariat, mida esitati tuubal ja ühel löökpillil, mille nime ma ei mäleta - vaimustav!) ja Jaan-Villem Sibulalt.
Ainult et pärast konverentsi kummitab mind see, et kui praegu diagnoositakse igal kolmandal inimesel kasvaja, siis teadlased ennustavad selle koleda tõve kasvu ning aastal 2015 kollitab see juba iga teist inimest.
Ja kui ma siis õhtul tegin Riia mäel veel ka Rukkilille juures peatuse, siis hakkas kohe väga kurb. Et võivad ju rääkida, et vähktõbi alati surmaga ei lõpe, kuid miks see võtab siis just häid inimesi?
Pauli matused on esmaspäeval.
Aga mõnusamat poolt pakkus päeva emakeelse ülikooli aastapäev - tõrvikurongkäik on lihtsalt super, mida olen juba aastaid nautinud koos lastega. Kuigi täna oli vist selle päeva külmim ilm, mida mäletame. Autotermomeeter näitas 7 kraadi, lisaks külm-külm tuul.
Aga homme on esimene advent. Ja lapsed on väga mures, et kass kogu aeg akna peal passib - päkapikud ei julge muidu tulla. Need mehikesed on meie majas siiralt ja väga oodatud. Näis, kas tänavune aasta toob karmi tõe päevavalgele. Ehk siiski mitte.
________________________
ülestähendus detsembrikuu esimesest päevast.
Mehest, kelle piltidega saab rahu pealekauba
Täna käisin üle kahe nädala E-Kunstisalongi neljapäevastel kunstiminutitel.
Seekord oli külaliseks Imat Suumann. Mees, kelle kätetööna sünnivad imelised maastikud. Näiteks sellised, nagu see talvemaastik siin.
Mees, kelle pildid on andnud mulle ka ühe kummalise dejavu-kogemuse.
Aasta või kaks tagasi oli õues paks-paks udu. Ja mina läksin Tallinnast saabuvale rongile vastu. Ja seal perroonil olles olin ma ühtäkki justkui keset Imat Suumanni ööpilti.
Ühel aastal tegi ta nimelt terve ööpiltidesarja.
Aga. Mis mind täna vaimustas, on see, et üks äärmiselt tasase ja leebe loomuga tundunud mees oskab nii imeliselt sõnu seada.
Näiteks said kohalolnud temalt teada, et inspiratsioon on nagu ilus armuke - võtab, mida tahab ja läheb millal tahab. Ja teinekord tuleb teda kaua otsida. Sest abielunaine pole ta mingil juhul.
Ja veel ka see, et vastupidiselt arvatule on just ööpilte eriti raske maalida. Sest ööd ei ole meil kunagi mustad, nendes on tohutult palju erinevaid toone.
Ja et kuigi pealtnäha leebe ja tasane mees, ei ole ta oma loomult seda üldse. Aga isegi siis, kui on tahtmine asju loopida, on rahu kuskil tema sees sügaval olemas. Ja see rahu jõuab ka tema piltidesse.
Üks mees oli aastaid töötanud väga närvilisel töökohal üks Suumanni pilt seinal. Ja töökohta vahetades ei suutnud ta oma tegemistesse rahulikult keskenduda enne, kui läks ja ostis endale uue Suumanni pildi. :)
Siis toimuski arutelu, et kas tõesti on Imat Suumann see mees, kes müüb rahu? Et rahu ei tohiks ju müüa, seda peaks niisama saama. Ja siis jõuti järeldusele, et küllap siis ikka saab rahu lihtsalt nende piltidega kaasa.
Ühesõnaga, oli väga tore kohtumine. Ja järgmisel neljapäeval kell neli on samas publiku ees Ilmar Kruusamäe.
Soovitan kunstihuvilistele neid kohtumisi soojalt!
______________________________
P.S. See sissekanne on tehtud siiski neljapäeva, 29.11 õhtul.
Seekord oli külaliseks Imat Suumann. Mees, kelle kätetööna sünnivad imelised maastikud. Näiteks sellised, nagu see talvemaastik siin.
Mees, kelle pildid on andnud mulle ka ühe kummalise dejavu-kogemuse.
Aasta või kaks tagasi oli õues paks-paks udu. Ja mina läksin Tallinnast saabuvale rongile vastu. Ja seal perroonil olles olin ma ühtäkki justkui keset Imat Suumanni ööpilti.
Ühel aastal tegi ta nimelt terve ööpiltidesarja.
Aga. Mis mind täna vaimustas, on see, et üks äärmiselt tasase ja leebe loomuga tundunud mees oskab nii imeliselt sõnu seada.
Näiteks said kohalolnud temalt teada, et inspiratsioon on nagu ilus armuke - võtab, mida tahab ja läheb millal tahab. Ja teinekord tuleb teda kaua otsida. Sest abielunaine pole ta mingil juhul.
Ja veel ka see, et vastupidiselt arvatule on just ööpilte eriti raske maalida. Sest ööd ei ole meil kunagi mustad, nendes on tohutult palju erinevaid toone.
Ja et kuigi pealtnäha leebe ja tasane mees, ei ole ta oma loomult seda üldse. Aga isegi siis, kui on tahtmine asju loopida, on rahu kuskil tema sees sügaval olemas. Ja see rahu jõuab ka tema piltidesse.
Üks mees oli aastaid töötanud väga närvilisel töökohal üks Suumanni pilt seinal. Ja töökohta vahetades ei suutnud ta oma tegemistesse rahulikult keskenduda enne, kui läks ja ostis endale uue Suumanni pildi. :)
Siis toimuski arutelu, et kas tõesti on Imat Suumann see mees, kes müüb rahu? Et rahu ei tohiks ju müüa, seda peaks niisama saama. Ja siis jõuti järeldusele, et küllap siis ikka saab rahu lihtsalt nende piltidega kaasa.
Ühesõnaga, oli väga tore kohtumine. Ja järgmisel neljapäeval kell neli on samas publiku ees Ilmar Kruusamäe.
Soovitan kunstihuvilistele neid kohtumisi soojalt!
______________________________
P.S. See sissekanne on tehtud siiski neljapäeva, 29.11 õhtul.
Hingedeajal mägede taha
Sain just teate, et Pauli ei ole enam.
Raske haigus sai temast võitu. Kuigi ta plaanis veel vähemalt kaks aastat kuni pensionini vastu pidada.
Aga küllap Paul teadis, et midagi seal mägede taga on. Küllap ta juba näeb seal lokkavat ilu ja päikesepaistet. Ehk seda, mida ta üritas ka oma õpilasi nägema panna.
Kuigi tema elu ei kulgenud piimajõgede kaldal, iseloomustas tema suhtumist elusse jutt, mida hiljuti kuulsin. Et loodusesse maalima minnes visanud ta oma õpilaste akvarellikarbist mustad värvid ära - seda ei minevat vaja.
Ilma mustata oskaksime ilmselt kõik oma aega paremini hinnata. Ja teha rõõmsaid ja läbipaistvaid tegusid. Paul pidas tähtsaks, et igaüks teeks oma asja. Ta ise tegi ka, läbi elu.
Mul on hea meel, et minu elutee ristus Pauliga omaga. Küll pooleteiseks aastaks, aga siiski. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Ja kunagi kohtume mägede taga kõik.
Raske haigus sai temast võitu. Kuigi ta plaanis veel vähemalt kaks aastat kuni pensionini vastu pidada.
Aga küllap Paul teadis, et midagi seal mägede taga on. Küllap ta juba näeb seal lokkavat ilu ja päikesepaistet. Ehk seda, mida ta üritas ka oma õpilasi nägema panna.
Kuigi tema elu ei kulgenud piimajõgede kaldal, iseloomustas tema suhtumist elusse jutt, mida hiljuti kuulsin. Et loodusesse maalima minnes visanud ta oma õpilaste akvarellikarbist mustad värvid ära - seda ei minevat vaja.
Ilma mustata oskaksime ilmselt kõik oma aega paremini hinnata. Ja teha rõõmsaid ja läbipaistvaid tegusid. Paul pidas tähtsaks, et igaüks teeks oma asja. Ta ise tegi ka, läbi elu.
Mul on hea meel, et minu elutee ristus Pauliga omaga. Küll pooleteiseks aastaks, aga siiski. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Ja kunagi kohtume mägede taga kõik.
pühapäev, november 25, 2007
Müts
Selline müts sai valmis. Sobib ka mu tütrekesele, kuid tegelikult läheb sünnipäevaks vanale rokipeerule. Kes tahtis sini-must-valget ja midagi põnevat.
Mulle hakkas see aga meeldima. Ja selle tegemine ka.
Nii et - kui on soovijaid, andke teada :)
Mulle hakkas see aga meeldima. Ja selle tegemine ka.
Nii et - kui on soovijaid, andke teada :)
Pauli näitus
Neljapäeva õhtul saime siis näituse avatud. Pauli näituse, mis sai ühe pildi järgi sümbolistliku pealkirja: Midagi on mägede taga.
Soe ja hingeline näitus sai. Ja pildid on superlahedad.
Aeg oli meile ka armuline, Paul saatis kõigile näituse avamisele tervitused.
Kauaks teda, siiski ei tea.
Ja see päev tervenisti oli väga raske. Hommikul oli ärgata raske, iga telefonihelin mõjus hirmutavalt ja üldse. Aga avamisüritus oli soe.
Mõned mõtted sellelt:
* Paul tegi neid akvarelle viimasel suvel suure pühendumusega. Praegu ta enam neid teha ei saa, nendeltki piltidelt on tema haigus juba tunda. Kasutage oma aega, sest keegi ei tea kunagi, kauaks seda antud on.
* Juba Pauli eelmisel näitusel lastekunstikoolis oli piltides tunda kohalolekut. Paul suudab maalida nii, et ta viib vaatajad pildil olevatesse kohtadesse. Ta on ka ise pilte maalides nendes kohtades. Ja nagu ta ise on öelnud: kunst algab seal, kus lõpevad sõnad.
Pauli pilte vaadates ei pea rääkima. Need räägivad iseenese eest.
Minge kuulake neid pilte Gildi galeriis kuni 14.detsembrini.
___________________________________________________________
* Ülemisel pildil galerist avakõne pidamas.
* Alumine minu lemmikpilt. "Vana mõisapark".
kolmapäev, november 21, 2007
Täna ja homme
Täna toimus siis taas meie korraldatud mäng TÜMK-is. Tundus, et osalejaile meeldis. Kuigi nõrga häälega inimestel ei maksa ikka korraldajaks trügida. Või siis tuleb mõni mees järgmine kord õhtujuhiks palgata.
Aga homme on jälle päev. Ja Pauli näituse avamine. Kell 17 Gildi galeriis. Näitus kannab pealkirja "Midagi on mägede taga".
Selline sümboolne pealkiri sai, ühe pildi järgi.
Aga homme on jälle päev. Ja Pauli näituse avamine. Kell 17 Gildi galeriis. Näitus kannab pealkirja "Midagi on mägede taga".
Selline sümboolne pealkiri sai, ühe pildi järgi.
Tellimine:
Postitused (Atom)