Masendus

Kõige masendavam asi maailmas on vist see, kui kesk kõige palavamaid suvepäevi jääda pärast kiireid askeldusi lihtsalt haigeks. Ja et kui siis veel päriselt haige olla ka ei saa, sest askeldada on veelgi vaja...

Hakkab valmima

Minu elu esimene värvipakk hakkab kokku saama. Peamurdmist on olnud omajagu, selleteemalised (minu arvates head) mõtted on tulnud hiilimisi ja ükshaaval minu juurde.
Peamurdmist on pakkunud ka värv ise, mis ei olnud mu meelest kergete killast (eriti minusugusele algajale). Seda enam, et minu meelest on sellel värvil tohutult nüansse...
Lähipäevil proovin paki postkontorisse viia, sest seda ärevust, kas pakisaaja sellega ka rahule jääb, ei jõua ma enam kannatada :)

Selle suve kiituseks

Isegi kui suvi peaks lõppema homme ning hall argipäev oma karmusega uimaseks lajatama (juba ta üritab, õrnade laksudega) - see suvi on olnud parim ja just selliste suvede nimel tasub järgmisi oodata!

Siia kolm killukest möödunud nädalast:
päikeseloojang Oosaarel,












teletupsumaa Erastvere järve ääres


ja postkaardivaade Ahja jõelt.

Konnadest ja printsidest

Ühe kauge saare peal askeldav Triin lubas mul osa saada oma "kodufilosoofiast". Et see on niivõrd hea ja mõtlemapanev, ehin oma blogi Triinu lahkel loal tema sulest tulnuga. Ehk tekib Porchedel rohkem võimalusi :)
Minagi unustasin enda printsessiks olemise. Aga üks sügisehakune haavaleht, mis eelmise nädala keskpaigas ootamatult minuni jõudis, tuletas seda taas meelde. Ja mitte kohe, vaid mõned päevad hiljem. Tänu sellele Triini mõttekäigule.

Tsiteering alaku:

"Kui üks tore printsess konna kohtab ning näeb kõike seda, mis konnas on, ja usub, et konn ON prints, siis on ta valmis teda suudlema. Ja suudlebki. Ja kõik on võimalik. Aga kui konn ise ei usu, et ta prints on, siis jääbki ta konnaks edasi. Ja läheb vast otsibki tuttavast tiigist mõne teise toreda konna seltsiliseks.
Pealegi, ka konna elus sõltub palju sellest, milline konn ise usub end olevat ja teeb oma valikud vastavalt sellele – kas olla suur konn väikeses tiigis või väike konn suures tiigis.

Ma usun, et kui me iseendaga sõbrad oleme ning igas päevas näeme väikeseid asju, mis meie ühe päeva teisest erinevaks muudavad, siis pole kaugeltki keeruline olla väike konn suures tiigis.
Viimases on paljutki huvitavat leida ja avastada. Suur konn on ju vahva olla, aga väike tiik on …. niru?! Võimalik, et selles suures ilmas on palju konni, kes ei tea, et nad printsid on. Või kui kohtavadki kedagi, kes neid printsina kohtleb, siis pagevad ummisjalu, sest nad ISE ei usu, et nad muud oleks kui konnad ning suunduvad kiirete hüpetega väikse tiigi sogasesse vette, kus soe ja turvaline
ning ei pea mõtlema, et “äkki mina olengi prints?!”.

Ja ülatoodud mõttekäigust tulenevalt tunnen üha suurenevat austust meeste vastu, kes mõnikord konna kuju võtnuna ei vaja aktiivset turgutust teemal “have a little faith, mate” ning on valmis mistahes suuruses tiike vallutama.
Veelgi enam aga tunnustan mehi, kes konna-perioodi üldse vahele jätavad ning autoparklas ei näpi Ford Fiestasid, kui on teada tõsiasi, et võib ka Porchega sõita. (Siinkirjutaja pressib end hetkel tõesti keskklassi autodest kõrgemale, sest vaatamata disainipuudustele peaksid LISAD ometi upgrade’i võimaldama!:))

AGA! Mu teooria läks perse... SEST tutvustasin konna ja printsessi analoogiat ka ühele suvalisele neutraalsele meesterahvale - et mis üks meesterahvas võiks sellest arvata. Ja temal tekkis ainult üks küsimus kohe alguses, et "oot, aga miks peaks konn arvama, et ta on prints?"

Nojah. Konn ongi ju konn. Konn ei tahagi ju lossis elada, konn tahabki tiiki. Ja kui konn on prints, siis ta teab, et ta on prints, mitte konn!"

Päev pealinnas

Päev pealinnas hakkab peagi läbi saama, kuid mitte veel.
Tänu Eesti ühe tunnustatud ajaloolase juubelile sattusin täna okupatsioonimuuseumi. Kuigi hoone on varem minu tähelepanu köitnud, oli see muuseum minu jaoks rõõmus üllatus - väljapanek oli põnev (kuigi pisut akadeemiline, rohkem särtsu ja interaktiivsust oleks tarvis ka meie maa muuseumidesse) ning pakkus hulgaliselt ka äratundmisrõõmu.
Eriti meeldis mulle selline pisikene hoovikene, mille arhitektid on kavalalt hoone põue projekteerinud - seda ei olnud ma varem märganud.
Muuhulgas nägin muuseumis sellist neljakandilist kopikakarpi, kuhu sai kopikad vääringu järgi aukudesse toppida. Ohh, kuidas ma sellist karpi endale ihkasin! Aga ei saanudki!
Ja vardad panin kotti ja pronksiöö koleduste tagajärjel vineerakendega armsast lõngapoest Pärnu maanteelt sain täpselt poja tellimusega sobivat lõnga ka. Ja istudes ühes lõngapoele lähedalasuvas majas, kolmandal korrusel, hakkab asi juba ilmet ka võtma.
Aga vihma sajab juba pikemat aega lakkamatult ja lakkamatult...

Lumised kirjad tagasi

Täna hommikul olid minu postkastis tagasi kõik lumise pildiga ümbrikud, sest tuleb välja, et vahepeal on kirja saatmise tariifid tõusnud!
Ei jõua end kiirelt muutuva eluga kursis hoida, hea et vähemalt on oidu kirja peale saatja aadressi kirjutada - muidu oleks kirjad kaduma ka veel läinud.
Oeh...

Elukillukesed

* Sellel nädalal on mul olnud kolm korda vajadust postitada tigukiri. Ja riiulis on ainult lumiste kuuskedega ümbrikud.

* Olemine on viimastel päevadel olnud kuidagi niru. Olen palju maganud. Ja pead ja selga valutanud. Ehk saabuvad ka paremad ajad. Kuigi arsti sõnul ootabki ees prouaelu: diivanil puhates ja raamatut lugedes ning tõstes mitte suuremaid asju kui saiapäts. Päris nii ma ei saa, aga end hoidnud olen viimasel ajal küll. Ja hädasid on hulga vähem.

* Ka tuju on viimastel päevadel kahtlane. Kahtlustan tõsist meeleolulangust, ka öise unega on tegelt suht kehvasti. Mis ei ole üldse imekspandav, arvestades möödunud ebameeldivaid uudiseid. Ja mõndasid sündmusi. Püüan aga kõik teha, et asi hulluks ei muutuks. Eelolev nädal annab selleks ka kõik võimalused. Ärge siis pahandage, kui ma üle pika aja ka oma mobiili aegamisi välja lülitan :)

* Kudusin oma viieaastasele vennalapsele kingituseks sokid. Et lõnga jäi üle, otsustasin talle lasteaias käimiseks ühe kotikese ka kududa. Idee on hea, aga viimistlus pole minu kõige tugevam külg. Ehk näeb see pärast kokkuõmblemist koti moodi välja ka :)

* Kaks tillukest maailmakodanikku - Mervin ja Mirell - on saanud lõpuks ometi koju. Mõistagi on nende vanematel sekeldusi ja tegemisi igas ööpäevas mitme jagu. Kuigi ma enda lastega kodusolemist miskipärast väga teravalt ei mäleta :) Ja kõige tähtsam on see, et päikest jaguks kõigi silmadesse ning kasvamist ja kosumist ka. Varsti loodan neid ka nende Rapla koju vaatama minna.

* Eelolev nädal on tihedalt reisimist täis. Esialgselt peaks marsruut kulgema nii: Tartu-Tallinn-Virtsu-Muhumaa(asjaolude kokkulangemisel ka Saaremaa)-Tartu-Põlgaste-Tartu. Mõtlen, et kas peaks vardad ja lõnga ka kotti panema? Pere ainsa autojuhi miinus on see, et pikal teel saab vaid sõita. Mitte et see mulle ei meeldiks.