Kontserdile!

Homseks on mu poeg organiseerinud meile kontserdile minemise. Isegi piletid on kodus olemas ja mina ei pidanud midagi tegema. Vähe sellest, enne pileti nägemist oli ka laste poolt antav eelinfo ürituse kohta nii segane, et teadmine kontserdi olemuses saabus alles pärast piletite nägemist. Päeval uurisin õudusega Tartu homset kontserdikava ja lootsin, et ehk vähemalt Mülleri Sassi autoriõhtule me ei satu :) Aga et homme siis etendub sõbralike vennasrahvaste kultuur Vanemuise kontserdimajas. On kohe miski noortefestival.
Ja kui laps tahab minna, tuleb minna. Muidu on ainult ema see, kes kõiki igale poole veab, ise õhinal rääkides, kui tore see on:)

Igatsus

Soojad ilmad panevad igatsema suve järele - et saaks läbi ajada vaid ühe õhukese kleidiga ja käia paljajalu. Paljajalu võiks ju juba praegugi proovida (nädalavahetusel Nelijärvel oli sauna vahel väga karastav paljajalu terrassil jalutada), kuid minu ema on kogu aeg õpetanud, et ilma korralikku äikest ei tohi paljajalu murule astuda...
Tuleks seda vihmagi, et rohu lõhn võimust võtaks ja kevad linnas särama saaks!

Kevadtalvine nädalavahetus

Millesse mahtus rohke päikese kõrval ka mitu esimest - üksik kõrgusse pürgiv sinilill Nelijärve metsades ning kollane liblikas. Lisaks uhked luiged Saadjärvel.
Ja õhku. Ja vabadust - seda eriti Valgehobusemäe tornist üle õitseootel Kõrvemaa kiigates. Ja silmipimestavaid vaateid igalt kõrgemalt mäekünkalt, mida oma ringreisi jooksul ületasime.
Ilus, ilus on see Eestimaa!

Must huumor

http://www.tartu.ee/leiubyroo/?id=2641

Kohtumine

Täna lõunaajal Raekoja platsis kevadet hingates kuulsin äkki lõokese laulu. Ja ei uskunud oma kõrvu. keset kivist platsi seistes uudistasin ümbruskonna majade aknaid - kõlarit ei paistnud kuskil. Ja pilku taevasse heites nägingi seda sillerdava lauluga linnukest.
Mind see linnasüdamesse eksinud tilluke tegelane rõõmustas aga küll.

Eeloleval ööl kell 2.07 ta tuleb!

Minu igakevadise tunde on juba ammu kirja pannud Villem Grünthal-Ridala.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.
*************************************************
Ja nüüd tulebki ta lõpuks ka kalendri järgi, sinililled on silmades juba tükike aega olemas...

Käsitöönakatus

Üks naljakas asi on muga viimasel ajal veel juhtunud. Nimelt olen nakatunud haigusesse nimega "näputöö".
Ehk - ma pole oma elu jooksul ka niipalju sokke kudunud, kui viimase paari kuuga. Ja ma käin lõngapoodides ja omandan selle maailma algtõdesid.
Ja täna sai Janika soovitusel läbi põigatud ka Vararealiseerimiskeskusest, laotud seal korv lõngu täis ja siis mõeldud rahakotiseisule ja siis võetud pooled lõngad korvist letti tagasi...
Ja nüüd uurin, mis imeloom see heie õigupoolest on. Sest varakas oli seda imelistes toonides...
Ja alustan ka uute sokkide kudumist ja võibolla proovin midagi suurematki ette võtta. Sest kaugel need jõuludki enam, lisaks tundub juba niisama teleka ees istumine äärmiselt totter ajaraiskamine.