Teraapilised pihuloomad

Käsitööprojektidest keskendusin vahepeal Kuldse sügispaki vahetusele. Sain endale paraja pähkli - ülesande teha pakk Vikile, kes oskab teha palju imelisi asju. Aga kuidagi hakkas hargnema ning pakki sai isetehtuna suur rätt Vikile, kindad peatselt sündivale ilmakodanikule ning kaks pihulooma. Viki postitust asja kohta näeb siit.

Kuid lisaksin oma pihuloomade pildid ka siia. Ma tõesti nautisin nende tegemist ja plaanin neid veel teha. Nende pisikeste tegelaste meisterdamine oli lisaks kõigele muule ka tõsiselt teraapiline tegevus!



Kiil



Kala

Kuidas valmistada järvekarpe?

Pisike kirjeldus siin.

Foto: Aldo Luud

Sügis

Pühendatud vähem kui kahe tunni pärast, kell 0.18 algavale sügisele. Tänane ilm juba rääkis tema saabumisest... ja pea see kõik ei ole nii nagu allolevas Ellen Niidu luuletuses...



Sügisesadude
hallusse kadudes
suvi läks kaugete küngaste taha.
Sõnatu murega
loodus jäi surema.
Mets oma rüü poetas ohates maha.

Taevas on tinane,
ududevinane.
Tuule käes põlvili painduvad palud.
Hõõgub mu akna all
mullale lähedal
viimane lill nagu lahkumisvalu.

Ssssssmilersisüdamevalu

Appi!!! Kõnnin mööda poodi, kuulen seda lugu ja saan sellise südamevalu, et seda ei saa sõnadesse panna...

Elu küll. Ma ütlen.

20.09.2009

Niinii, elulootust on. Täna küll heitlesin veel nõrkuse, nohu ja peavaluga, kuid enesetunne oli juba oluliselt parem. Ja siis muidugi oli vaja käia õues ja nautida ilma ja kuldset sügist.
Muuhulgas käisin lastega ka TÄPE-l, mis põnevuse kõrval pakkus minusugusele nõrganärvilisele memmele ka õudseid hetki. Nimelt keemiateater. No tegelikult oleks võinud minusugune, kes kardab aastavahetuse paiku ka mõnd ilutulestikku lubavat papptoru endaga kotis kaasas kanda, arvata, et see koht pole tema jaoks. Kuna tüdruklaps aga väga lunis, siis otsustasin minna. Aga. Paugud paukudeks, kuid faktid, et üks noormees-teadusteatri näitleja põletas seal oma näo (lahkus ka lavalt pärast seda, loodetavasti ei juhtunud kõige hullemat) ja mingi pauguga purunes ka etenduse läbiviijate alus nende endigi ehmatuseks arvukateks kildudeks ning purunes harjavarski, millega pauk esile kutsuti, ei teinud keemiat minu jaoks sõbralikumaks. Võivad ju korrutada igal sammul, et tuleb teada, kuidas ained reageerivad ja siis ei juhtu midagi. Mina ei taha sellist elu, kus väikseimgi liigutus võib osutuda saatuslikuks veaks. Eelmine aasta oli tüdruklapse sõnul üks tüüpidest ka Ja ma pole ka sugugi veendunud, et see teater seal ikka vaatajatele ohutu on. Ilmselt järgmine kord, kui mu tüdruklaps (poisslaps neid pauke ei armasta) sinna silmade särades taas tormab, palun tal helistada enne ja pärast ja ise närin vahepeal kodus küüsi.
Ma saan aru, et keemial on maailmas tähtis koht ning keemikuid on tarvis, kuid loodan väga, et minu lapsed seda eriala endale ei vali.

Pärast sellist läbielamist tuli lihtsalt minna botaanikaaeda oma tudisevate jalgadega sügist ilu nautima ja kellapeenart kaema, mille olemasolust ma olin juttude põhjal kuulnud. Oli äge küll. (Pilt sai küll pisut päikesevarjuline...)

Lisaks oli täna ühel mulle olulisel inimesel sünnipäev. Mõtlesin talle palju ja kuidagi kurb hakkas. Elu võib ikka vahel pagana kummaline ja keeruline olla. Või siis lihtsalt on tarvis vähem mõelda ja rohkem tegutseda. Seda ma ju viimasel ajal olengi teinud, nii enda petmiseks ja asjade unustamiseks...

Ja ilus kuupäev oli täna ka.

Ma suudan ehitada roboteid!

Kehva tervise tõttu jäi mul elus esimest korda minemata täna lastega Rattarallile (õnneks on nad nii suured, et saavad juba ka ise hakkama) ning ka TÄPE-le. Kui esimene on olnud enamasti selline tüütu kohustus sadade sebivate jõnglaste seas oma lapsi turvata ja külmetada (emadel on ju teinekord ka tüütuid kohustusi), siis TÄPE on tegelikult üks ütlemata vahva üritus. Õnneks kestab ka homme, ehk saab siis läbi põigata, elan ju peaaegu seal kõrval. Paugutamist kostus täna igatahes tuppagi :)
Kuid hommikul ärgates nõrkuse, pea- ja kaela(!)valuga, oli selge, et täna ma majast üldse ei välju. Hommikupoole askeldasin kodus suurte nõrkushoogudega võistu (keetsin piparmündihõhngulist õunamoosi näiteks), siis läks pilt tasku ja tuli lihtsalt magada.
Üles ärgates oli tunne tugevam ja saabusid ka teadusest pungil lapsed. Olles kaasa ostnud hambaharja roboti valmistamise komplekti, mis koosnes hambaharjast, punasest ja sinisest traadist, patareist ja telefoni vibromootorist:).
Valmistamisjuhend oli küll ka Täpe kodukal olemas, kuid lapsed jäid valmistamisega jänni. Ülejäänud pereliikmed ei söandanud ka nii peent tööd ette võtta ja mis mul siis muud üle jäigi, kui hakata nokitsema.
Kuid - tunnike pusimist ja saingi valmis pesueht töötava hambaharjaroboti!



selline kobakas ja kohmakas ta ju on, kuid ega elu esimene robot ei saagi ju miski klanitud tegelane olla.
Kui ma vaid oskaks, siis paneks siia klipi ka ringisebivast robotist. Sest tegelikult võiks sellest edasi arendada mingi suurema harjaga roboti, kes põranda küürimisega tegeleks vms. No öelge veel, et naised pole osavad!
Ja enesetunne läks pärast sellist positiivset kogemust ka tüki tugevamaks, ausalt :)

Olgu see sissekanne ka tõestuseks, et ma käsitööd kokanduse vastu pole vahetanud :) Ikka mõlemad on mu päevades olemas, aga käsitöös on viimasel ajal sellised salajasemad projektid käsil, mida praegu siin ju näidata ei saa.

Leivalõhnaline sügis

Leiva küpsetamisega tegin tegelikult tutvust juba siin, minu juurekakk pärineb samuti pr Leida käest. Alguses tundus leiva küpsetamine mulle aga hirmus suur ettevõtmine. Tegin seda umbes korra kuus. Või isegi veidi harvemini.
Sellel sügisel on aga mindki tabanud tegelikult leivaküpsetamispuhang. Nädalas paar korda ikka küpsetan. Ja tuleb juba täitsa hästi välja, ainult selle kallal, kuidas päts vormist kätte saada nii, et kuskilt servast ei rebeneks, vajab veel harjutamist.
Äge on see, et iseküpsetatud leiba söövad lapsedki meelsamini kui poeleiba. Nende lemmikuks on mõistagi pähklite- ja rosinatega leib, mulle endale meeldib rohkem singitükikestega leib.

Ning lisaks kõigele ei saa miski selle vastu, kui praeahjust hakkab mööda maja hõljuma mõnus sooja leiva lõhn. See on parim :)