Oooooo! Huulepulk, mis viib peki!

USAs müüakse alates sellest aastast huulepalsamit, mis väidetavalt sisaldab söögiisu pärssivaid aineid ja kiirendab ainevahetust.

Sadakond krooni maksva huulepalsami Fat Burner looja dr. Allan Kurtz väidab, et imevidina kasutajatel on kehakaal langenud 3-5 kilo. "See töötab söögiisu pärssides," kinnitab dr. Kurtz Daily Mailile. "Mu kabinetis on alati küpsiseid ja kooke, aga kui ma seda palsamit kasutan, kaob isu kohemaid."

Dr. Kurtz kinnitab, et söögiisu aitab maha suruda huulepalsamis sisalduv hoodia-nimelise taime ekstrakt. Ainevahetust aitavat kiirendada rohelise tee ekstrakt, rasvade põletamist ergutab ja energiat annab kroompikolinaat.

Briti ülekaalulisusspetsialist Tam Fry möönab, et nii hoodia kui ka roheline tee on teaduslikes uurimustes aidanud kaalukaotusele kaasa. Ent ta kahtleb sügavalt, kas huulevõides sisalduvad minikogused võluaineid võivad kehakaalu drastiliselt vähendada.

"Mingeid imevigureid pole vaja," ütleb Fry. "Ainus võimalus pikaajaliseks kaalukaotuseks on kanda hoolt, et tarbiksite vähem kaloreid, kui ära kuultate."

Uudis siit.

Ma tean ju küll seda, mis Fry ütleb, kuid ikkagi oleks üks selline huulepulk abiks ;)
Ning see oleks justkui loogiline jätk sellele õhtule.

Aga jah, leiutajad, mina unistan veel ka ühest kasulikust küünelakist - et värvin aga küüned punaseks ja pekk ning tselluliit kaovad kui imeväel...

Vajan puhkust

Enne suvist puhkust rääkisid puhkamise vajadusest märgid, et Anu kirjapandust jõllitasin tükk aega oma töökoha pilti ja mõtlesin, et kus ma seda küll näinud olen. Lõpuks mõtlesin välja.
Teine märk oli see, et telefoniga rääkides otsisin paaniliselt taga oma telefoni - kallasin koti kaks korda lauale kummuli, ise lapsele kirudes, et kohe hakkan tulema, kui telefoni üles leian. Siis jõudis kohale, et ma ju räägin sellega parasjagu...
Nüüd olen lihtsalt väsinud.
Õnneks ülehomme puhuvad tänu inspiratsioonipuhangule ka teisemad tuuled ja siis jääb paar päeva ka lamamiseks, sõpradega kohtumiseks, Põhjaranniku imetlemiseks ja viimaste tähiste augustiõhtute nautimiseks.
Enne kui lapsed kooli lähevad.
Aga tööd ma selle pisikese puhkuse ajal ei tee.
Luban.
Endale eelkõige.

Pagan. Inspiratsioonist pole midagi kasu, kui laste passid on lootusetult aegunud. No ma ütlen!

Kohtumine

Kohtuvad hämaras toas
selgus ja salapära.

Õieleht lehe haaval
armastus annab end ära.

Doris Kareva

Elu jubedaim pooltund

Möödus mul täna magnettomograafuuringus, mille käigus minu peast arvukalt pisikesi tarvilikke pilte tehti. Mida need täpselt näitavad, saan teada kahe nädala pärast. Aga seal masinas oli külm ja selline müra, et nüüd vaevlen ma külmetuses ja peavalus.
Õudne.

Augusti õhtuvärvid

Ohh kuidas ma armastan neid augustiõhtuid!
Neid, mille iga õhtu värvid on eelnevast täiesti erinevad.
Neid, mille värve ei saa päeval ette aimata. Värvide nägemiseks peab õhtul ise hakkaja olema.
Kui ma kunagi kunstnikuks hakkan, siis just augustis.
Sest augustiõhtute värvid on parimad.

Ülalpool olevad värvid tabasin Räpina ja Tartu vahel. Need aga augusti teisel nädalavahetusel Käsmus.

Suvemälestustega kaelakee

Eelmisel nädalal jäi "Helmesehete entsüklopeediat" sirvides silma üks imeline kee. Ja tekkis tahtmine midagi sarnast teha.
Aga ohh häda - Roosi käsitööäris on lõpumüük ja helmevalik seal imeliselt väike.
Pärast pooletunnist karpides sobramist leidsin siiski keetäie helmeid ning selline see tulemus on. Keskmise osa punusin heegellõngast Anchor.
Ja ausalt - minu jaoks sai sellesse keesse iga mu sellesuvine helge mälestushetk. Selline kuldne ta ju valdavalt oligi.
Järgmisel suvel püüan igalt oma käigult midagi ühe kee jaoks kaasa tuua.

Foto: Aldo Luud

Kivist uksepidurid

Suvel sattus mulle kätte Varraku väljaantud kopsakas raamat "Tänapäeva käsitöö. Tekstiilid". Ja kuigi selles esitletud 75 käsitöökavandi seas on palju põnevat, köitis juba esimesel sirvimisel minu tähelepanu kivist uksepidur. Ilmselt on see piisavalt kiiksuga, lihtne ja praktiline ning lastesõbralik peale selle.
Nii läksingi Meriväljal resideerudes mere äärde ja tassisin sealt ära kaks sobivat kivi. Ja asusin viltima.
Oranži kivikesega läks lihtsalt - see oli minu käte jaoks viltimiseks sobiva suurusega. Sini-punase kiviga oli keerulisem, sest see oli kogukam ja kohati nõudis kätelihastelt ikka tugevat pingutust. Aga hakkama sain :)
Ja mulle endale tulemus väga meeldib, need ilmusid ka 8. augusti Õhtulehe nipivoldikus (reklaam-reklaam: eeloleval laupäeval ilmub viimane käsitööteemaline, seekord ehetele ja pärlitele pühendatud).



Raamatus on kirjas, et see tarviline ese meenutab dinosauruse muna. Mu poeg on sellega nõus, et vähemalt see sinipunane seda meenutab.

Ning kindlasti soovitan raamatut neile, kes on huvitet kudumisest, heegeldamisest, lapitöödest, viltimisest ja kangakudumisest.


Fotod: Mati Hiis