Põgenemistest

Viimasel ajal on mul tavaks saanud erinevatest olukordadest lahkuda. Ootamatult. Või siis mitte nii äkki, kuid ikkagi suhteliselt ruttu. Ilma lisaselgitusteta.

Öösel unetult voodis väherdes sain ma aru, et põhjus on minus endas.

Eelkõige põgenen ma iseenda - oma mõtete, tunnete jms eest.

Päris tihti olen ma oodanud, et keegi küsiks: miks? Ja ütleks: ära mine.

Aga. Tegelikult kardavad paljud iseennast.

Usun...

Usun sõna jälgede
olemasolemist
aegade teedel.
Lumistel. Ränistel.
Kõrbete tuulises, tulises liivas.
Usun lausutud lause
kutset või hoiatust:
Tule. Seisata. Tõtta.
Usun, et suu
sosinasoojast on saadud
kätega tehtud asjade
nimed ning hing.
Heade asjade hea hing.
vihast kurjade kuri.
Usun mõtete kõrget lendu
ja madalat maamulda juudumist.
Vee peal kõndimist.
Valguse laotamist
varjude vahele.

/Mart Raud/

Kriis

Igasugune. Totaalne. Isegi kirjutada enam ei jaksa.
Täna aheldasin end küll arvuti taha ja lubasin liikumisruumi toa piires, kuid vajalikud asjad ikka valmis ei saanud.
Mis küll aitaks?
Loodan väga, et mõne päeva pärast on olukord parem. Sest täna jõudis minuni mitu Sõnumit. Mis lähipäevil minu elu mõjutavad. Ehk positiivses suunas.

Õppetund eluks

"Emme, mida tähendab dresskood."
"See tähendab mingi ürituse soovituslikku riietumist, mida selga panna."
"Ahaa, et riietes peab minema, jah..."

Kes ütles, et 11aastastega enam nalja ei saa :)

Silmad

Eelmisest nädalast saati teevad mulle häda mu silmad.
Ühe päeva andsin neile täitsa puhkust (ei lugemist, ei kirjutamist), siis oli nagu ok. Kahjuks aga ilma eelpoolnimetatud tegevusteta ei saa.
Silmad on punased, kriibivad ja kipitavad.
Tänasest võtsin kasutusse kunstpisarad - äkki on lihtsalt kuivad?
Aga väga ebamugav on.

Jalad on surnud ja käsi enam ei tunne

Millisel puhul tabab inimest selline häda?
Hee - põrandal põlvili seepi viltides :)



Õppisin täna päeval ära seebiviltimise ja õhtul hakkasin seda kodus iseseisvalt proovima. Lapsed muidugi ka kohe varmad kaasa lööma. Ja käeliselt veel väheosav pojaraas oli see, kes hakkas oma normaalselt tervist kaotama - ühel hetkel olid tal jalad surnud ja käsi ta enam peaaegu ei tundnudki... Ja seebivahtu jagus muidugi ka nina alla.



Aga seebid tulid ilusad, ise oleme väga suures vaimustuses. Ilmselt töötab meil mõnda aega kodus seebiviltimisvabrik ja kõik tuttavate vannitoad ja saunad saavad seepidest täidetud...



Aga muidu on üks igavene nutt ja hala. Pikka aega ei ole olnud mul kohustust igapäevaselt vara ärgata (no kui vaja, siis ärkasin ikka, aga mitte iga päev), kuid nüüd seoses laste hommikupoolse vahetusega on IGA päev vaja kell 7 ärgata. Mina ei tea, kuidas ma sellega harjun, täitsa jube kohe.
Ja jalad külmetavad kogu aeg, möödunud öö magasin selle pärast vist vaid tund aega. Ei aidanud villaste sokkide jalgapanek, ei tekkide pealekuhjamine ega lemmikpadja kaissuvõtmine. Ja seetõttu läks hommikul plaanitud töötegemine vett vedama, kõik asjad said hiljem valmis, sest pea lihtsalt magas kaua...
Ja väljas on sellised ilmad, et mitte ükski päev ei oska midagi selga panna, ikka on palav ja külm ja palav... Ja nii on igasugu külmetused jms varmad tulema. Tüdruklapsel on igatahes räige nohu juba ja silmaümbrused punased.
Mulle ju tegelikult meeldib sügis, ei tea, miks sel aastal siis korraga nii palju hädasid. Tuleb nendega võitlemiseks siis lihtsalt näppudel kiiremini käia lasta.
Seebiviltimine on näiteks vägagi stressi maandav tegevus... :)

Uus kooliaasta

Täna ta siis algas. Viies kooliaasta. Ma pean ütlema, et see tuli rahulikumalt, kui paljud varasemad. Rõivad olid varasemast olemas, kingad mahtusid veel jalga ja vihikupaanikat ei põdenud.
Viies klass on ju nimelt põhikooli esimene, kus algab see va suurekssaamine. Kõik õpetajad on uued, igat ainet annab erinev inimene ja igal pedagoogil on ju teadupoolest erinevad nõudmised.
See muidugi tähendab seda, et kergekujuline vihikupaanika valitseb meie kodus terve eeloleva nädala. Sest ma põhimõtteliselt keeldun koju varusid soetamast, kui poes on kõik peaaegu ööpäevaringselt saadaval. Ja kapist ei kipu keegi ikka asju üles leidma peale minu enda ja sahtlitest me parem ei räägigi. Tegelikult olid viimased mul endal omal ajal oluliselt hullemad :) Sest siis ei olnud ju seda head sõpra google-t ja sahtlid ning kapid tuli maast laeni ja veelgi rohkem erinevaid väljalõikeid täis laduda. Oh aegu ammuseid...

Kuid täna avastasin ma taas - eriti pilte vaadates - et kaksikute tütarlapshing on ikka meeletult kasvanud viimase suve jooksul. Kindlasti poisshing läheb mõne aasta pärast tast mühinal mööda, kuid praegust kontrasti on lahe vaadata.

Aga sel kooliaastal pole ka mul endal muud võimalust, kui lõpetada alustatud magistritöö kirjutamine. Miski muu mind ka selle etapi lõpetamisest enam ju ei lahuta. Kuidas ja milliste jõuvarudega, on hetkel veel selgusetu. Lisaks mulle ka mu heal neljal kursusekaaslasel... Vist ei jää muud üle, kui oma viiendikelt initsiatiivi ja energiat ammutada. Ja seda ka kaaslastele jagada.