Hetkemeel

Täna tajun ma taas teravalt seda, et tegelikult olen ma mõnede asjade osas oma elus õnnetu. Ja see pikka aega kestnud õnnetu olemine on minu hinge tekitanud segaduse. Või siis selle õnnetu olemise tagajärg: vähemalt endale ei karda ma aegajalt oma kurbust tunnistada ja vajadusi meelde tuletada. Sestap ütlen ma endale taas, et midagi peab muutuma. Aga ma kardan (ja tegelikult tean), et mul pole selleks jõudu. Vähemalt mitte veel.
Ning kui tavaliselt suudan ma teinekord maailmaasjadest lobiseda ohtralt nagu lobamokast naised ikka, siis neile asjadele mõeldes olen ma pigem mehelikult napisõnaline. Ehk see ongi minu probleem. Kuigi tegelikult tean ma ka seda, et probleemid ei ole kunagi ühe inimese tekitatud. Teoorias olen ma lihtsalt tugevam, noh...
Ja kõige hullem on, et varsti saabub sügis ja talv. Ja minu tänavune ootamatult mõnus rändurielu saab selleks aastaks punkti. Ilmselt ma selle taha olengi üritanud end peita. Aga kindel on see, et minu hingeüksindus vajab kaaslast. Naine, nagu ma olen.
Ehk saabuvad pimedamad ajad aitavad peidust välja tulla ja selgust luua.
Üks mõnus suvekuu koos võimalustega end võpsikusse peita on veel ees. Ja selles on lausa paar nädalat, kus ma unustan ka oma telefoni. Mis võiks olla veel parem!

Võrumaast veel

Muude vahvate paikade kõrval külastasin eile ka kahte kirikut.

See tähendab, et külastada sai vaid ühte - Rõuge Maarja kirikut.
Ma ei ole teps mitte pärit kristlikust perest ja veelgi enam, ajastule kohaselt hoiti lapsi kirikust kaugel. Mina ei tohtinud isegi pühapäevakooli minna.
Aga juba mõnedki aastad tunnen ma seletamatut poolehoidu mõnede maakirikute vastu. Minu kodukandis on mu lemmikuteks olnud juba aastaid Anna ja Järva-Madise kirikud.
Aga Võrumaal katsun ma võimalusel ikka Rõuge kirikust läbi astuda.
Sealne seletamatu hõng ja vaikselt olemine hakkab pihta juba ukselävel külitava kaltsuvaibaga. Ja jätkub sees kõikjal. Ja ma ei oska tegelikult öelda, mis on see tunne, mis mind seal valdab. Aga ma tean, et ma tunnen end seal hästi.
Tänavu ronisin esimest korda ka kirikutorni.

Teine minu lemmikkirik Võrumaal on Plaani kirik.
Olen selle ümber juba mitu suve kiibitsenud, kuid sisse sinna pole pääsenud. Sees seal õigupoolest ilmselt polegi midagi, sest nõuka ajal oli selles kirikus ladu.
Aga järgmisel aastal teen ma eeltööd ja üritan sinnagi pääseda. Enne kui hilja - minu üks lemmikuid, Vormsil asunud õigeusu kiriku keset ühistuhoovi jõudis näiteks ümber kukkuda. Enne kui ma mõne oma plaani teoks oleks teha jõudnud.

Aga lisaks hetkedele jäävad mulle tänavu Võrumaad meenutama kimp piparmünti ja musi mesi. Mis siis, et viimane on tegelikult Harjumaa mesilaste töö tulemusena valminud. Ja kui hästi läheb, satun sinna lähiajal veel.

Maad ja taevast suudeldes

Lätlase Karlis Ile kätetöö kannab pealkirja "Munamägi - maa suudleb taevast".
See ütleb minu lemmikmaakonna kohta kõik ja väga tabavalt.

Külastasin oma sealseid lemmikpaiku veelgi. Mõnedest avalikest kohtadest vast homme veel. Praegu naudin lummust.

Kaks mõtet, mis puudutasid

Mart Juur kirjutab tänases ajalehes, et ta ei tõsta suvisesse Pärnusse jalgagi, sest Pärnus on lahe olla sügisel, talvel ja kevadel. Täpselt minu mõte, ma räägin seda kogu aeg kõigile! Hiljaaegu ühele oma ülemustest ja siis selgus, et tema on elupõline pärnakas...
Aga ausalt. Ma naudin kõikide teiste aastaaegade Pärnut. Aga paar korda olen sinna ka suvel sattunud ja... see on kole olnud.
Ainult meri on soe, kuid selles on liiga palju inimesi. MIna armastan oma randu.
Ja seepärast on mul ka hea meel, et ma laupäeval Viljandis ikkagi randa ei jõudnud. Kuigi ma ärkasin kindla teadmisega, et ma sinna lähen. Aga hommikused iluprotseduurid bussijaama tualetis tänitava koristajatädi kisa saatel ja liikumine käterätt kotis olid nii kurnavad, et Laidoneri platsist ei jõudnud ma kuidagi edasi. Nii palav oli lihtsalt! Esialgu panin selle oma põdura tervise arvele, kuid tegelik põhjus seisnes selle suve soojarekordis.
Õnneks vähemalt need jõudsid, kelle ma endaga randa kaasa kutsusin :)
Ja pealegi jah, nende arvukate inimeste keskel, keda ma seal kohanud oleksin (ja neid oli seal ikka sadades-sadades, nagu näitas vaatlus kõrgemalt), poleks ma end üldse mitte hästi tundnud.
Samadel põhjustel ei meeldinud mulle väga Trepimäe rand Võrtsu ääres, kust eile naastes läbi põikasime.
Aga juba homme ootab mind mõni Võrumaa väike järv. Mis siis, et ma tegelikult ujuda ei oska.

...

Kui armastad muinasjutte, tuleb õppida laskma neil minna.

Siis tuleb see ehk ringiga sinu juurde kunagi tagasi. Sest näiteks Punamütsike ja seitsme kitsetalle jagu näljane hunt ei ole me elust kuhugi kadunud.

Mitmetele asjadele mõeldes

Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.

Hundid on metsas ja lambad on saras
ja pere peab õhtupalvust.
Ikka on keegi, kes välja läheb,
et vaadata viimast valgust.

Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.

Puu all istudes puhus pilli,
kuni läks pimedaks.
Siis ta tõusis, vilistas koera,
sirutas end ja läks.

(Doris Kareva)

Kirju maailm

Neljas päev folgil. Kus on tehtud tööd, tantsitud, kohtutud väga paljude vanade imeliste sõpradega ja tutvutud uutegagi. Ja oldud. Nii nagu ikka maailmas peab ju kõik tasakaalus olema.
Aga millegipärast on nendel päevadel hakanud minu peas keerlema mõte. Nii kummaline kui see ka ei ole kõigi nende armsate kontserdite ja festivalifiilingu vahepeal. Et maailma ei saa ikkagi usaldada. Ja see on kurb. Ma tean, et ma olen seda mõned korrad oma elus varemgi tundnud, kuid nüüd taas kuidagi teravalt.
Võibolla on see autos veedetud öö tagajärg. Kusjuures tegelikult ma sain isegi magada, mis siis, et kõigi muude laulude kõrval ärkasin korra ka ühe meie koori tunnuslaulu peale. Aga nii külm oli, et magamiskoti seest ei tahtnud välja pugeda ja ümbrust vaadata.
Proovin enne kojuminekut veel maailma vaadata. Ehk täna on ilusam.