Tahan vs pean?!

Kuidas küll leida tasakaal asjade, mida ma tahan ja asjade, mida ma pean vahel? Või kuidas elu üldse läheb nii, et tahaks teistsuguseid asju, kui peab...
Mõistusega saan kõigest aru. Tundeinimesena aga...

Naljakas elu

Naljakas, kuidas asjad, mille pärast oled terve elu oled mõtetes põdenud, kätte jõudes tunduvad nii õiged, et põdemisest pole juttugi.

Ja mõnesõnaline armas teade annab ka sombusele päevale päikesekulda.

Inside Joke

Kui hommikul ärgates leiad külje alt kontsaga kinga ning seda proovides selgub, et see jalga ei mahu, on kindel, et sinust printsessi ei saa...

Öö lõhnas, elav ja pime...

Öö lõhnas, elav ja pime.
Vihm häälestas kõrget katust.
Me surnutest rääkisime
ja imest veel sündimatust.

Su silmad, nad olid ligi,
nad hingasid minu sees,
nad hiilgasid hingepõhja ---
ja põlatu ülenes.

Koit õhetas taevaserval.
Ning läbi jumalamaa
ma kõndisin Sinu kõrval,
liig tulvil, et tänada.
(D. Kareva)

Loojangute ja tõusude aeg ehk triibulise tuduriide teooria jätkuks

See kevad on minu romantilist meelt toitnud imeliste päikeseloojangute ja -tõusudega. Ainult et kui loojangute ajal on fotoaparaat kotis, siis tõusude ajal harilikult mitte. Need talletuvad silmisse ja meeltesse - nagu suur osa meie elust, mida tegelikult kuidagi jäädvustada ei saa. Head tahaks aga hoida...
Eks see elu ju ongi nii, et kui mõni külg lausa karjub ja ahastab, siis teine püüab seda oma ilu ja jõuga kompenseerida. Seega poleks nagu põhjust muretseda.
See kõik jõuab ju tegelikult jällegi välja minu triibulise tuduriide teooriani (mida ikka ja jälle tuleb üle rääkida, kasvõi enda jaoks): Nimelt on elu selle järgi musta-valgetriibuline pidžaama. Mustale triibule järgneb valge ja vastupidi.
Seega ei maksa heita meelt, kui must triip on liiga laia mõõdet võtmas - selle järel on helendamas valge. Ja kui pikalt on helendus päevi paitand, siis ühel hetkel tuleb kukkumine musta - see lihtsalt on nii, kontrollige järgi!

Tegelikult ihkaks minagi juba selle heledama triibu peale jõudmist. Oma elu kõigi külgedega.

Tegemisest - hilinemisega

Möödunud päevad on möödunud tormiliselt - nädalavahetusel sai töö tõttu pool Eestit läbi rännatud ning seetõttu pole siia jaksanud ka tähtsatest sündmustest kirjutada. Lisaks kimbutab köha - väga jube köha, mis ei lase elada ega magada.
Aga võtan end nüüd kätte ja hakkan jupikaupa sündmusi taastama.
Üks olulisemaid möödunud nädalavahetuse märksõnu oli ju Teeme ära.
Tegin minagi - pere korraldusel sattusin Keila-Joale. Suvilate külje alla.
Ja see pilt pani tegelikult ahastama - meie piirkonnas oli väidetavalt kaardistatud 9 tonni prügi ja nii see seal ilmselt oli ka. Uskumatu, et inimesed elavad ja suvitavad niiviisi rõõmsalt, endal aiatagused sitased.
Muidugi see meie piirkond oli vist Eesti üks räpasemaid - igatahes said prügisorteerimiskotid otsa enne meie lipujaama jõudmist ning olmeprügi kottegi jagus napilt. Et töö ei jääks tegemata, sai Keila-Joa pood meeskonnaliikmete poolt prügikottidest tühjaks ostetud.
Selle külje pealt tekkis küll tunne (kuuldes, et ka mujal Eestis värvilisi kotte nappis), et korraldajad oleksid võinud telekas kaunite värviliste kottide näitamise asemel öelda, et iga vabatahtlik võtab kümme kotti kaasa.
Ja uskumatu, mida inimesed kõike metsa ei vii! Igatahes leidsime sealt kõike, mis maailmas üldse olemas on.
Aga mulle meeldis see üritus ja olen valmis teinegi kord kaasa lööma. Ja öösel Tallinnast Järvamaa poole sõites oli tunne, et Eestimaa on puhtam küll. See tunne kestis pühapäeval mööda Piibe maanteed Tartugi poole sõites...
Tublid olime ja ära tegime! Peaaegu - sest kuuldavasti on koristamist vajavaid kohti veel...

Hetkede hoidmiseks

Eilse imelise paadisõidu ja tänase kauni magnoolia imetlemise vahele mahub palju ilusaid hetki, mis püsigu meeltes. Ja tootku uusi imelisi hetki. Sest tegelikult juhtuvad meiega ainult õiged asjad. Ja juhustel on meie elus paraku suur osa...