Katustetagust päikest püüdmas

Tänasel lõunapausil võtsin kohvitassi ja suundusin õue Tõnissoni juurde pingile päikest püüdma. Jaanika tuli seltsiks kaasa.
Ukse ees kohatud Aivi vaatas meid, pilk täis hämmeldust. Ja lohutas, et paari kuu pärast päike tuleb.
Tegelikult oli ta juba täna olemas. Ainult katuste taga.
Ja õhk oli nii selge.

Kaua ei saanud õues aga olla. Sest selges õhus oli tunda talvejahedust. Ja vanainimese kondid seda niivägahästi ei talu.

Head mõtted

Olen viimase nädala jooksul töö tõttu puutunud puutunud kokku väga vahvate inimestega. Järgnevalt nende mõtteid, mis tunduvad nii lihtsad, kuid mida tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada.

* Kui ise naeratad, muhelevad ka teised vastu. Ja ühest naeratusest muutub kogu maailm pisut rõõmsamaks. (seda ütles üks vaimupuudega noormees)
* Üht tööd tehes saab puhata teisest.
* Tee seda, millesse usud, usu sellesse, mida teed – kõik muu on jõu ja aja raiskamine.
* Miski ei parane muretsedes. Muretsemine on kõige suurem energia raiskamine üldse.
* Tee ära mis pead, kuid ära jäta mingil juhul tegemata seda, mida sa väga tahad teha.

Töine hommik pärast unetut ööd

Kassile on vist kevad pähe löönud.
Kuidas muidu seletada seda, et ta on öö otsa lakkamatult sisse-välja nõudnud. Ja et ta ise aknaid avada ei oska, pidin mina aknahoidjat mängima. Masendav.
Ja tänast hommikut ei ole õnnistatud ka võimalusega magada, sest pean hoopis ühe artikli valmis kirjutama.
Tegelikult mulle pühaapäevahommikused kirjatunnid meeldivad. Pere magab veel ja õueski on kõik nii vaikne-vaikne. Ja ükski telefon ei helise kuskil ja kolleeg ei räägi valjuhäälselt maailma alustalasid kõigutavaid probleemidest. Näiteks prügist või muust säärasest.
Rüüpan nüüd kohvi ja asun tööle.
Minu tervituslugu auväärt lugejaile on täna see.

Kunstielamus

Täna võtsime koos tüdruklapsega jalad kõhu alt välja ja läksime vaatama Tartu kunstnike traditsioonilist aastalõpunäitust, mille kohta on ajalehestki saanud lugeda.
Mina aga ei oleks niiväga nõus, et tegu on keskpärase näitusega, pigem on see suurepärane näitus, mis on andnud võimaluse oma põnevaid töid eksponeerida ka noorematel ja vähetuntud loojatel. See, kui vanad koolkondadesse kuuluvad korüfeed ei pea vajalikuks oma taieseid kunstiringkondadest kostvate intriigide tõttu esitleda, on ju puhtalt nende enda probleem.
Ja väide, et näituselt ei leia nende kunstnike töid, keda kunstihuviline ootaks, ei pea minu meelest samuti sugugi paika. Aga eks tegelikult nende arvustustega ju olegi nii, et kriitik esindab selles eelkõige enda isiklikku maitset.
Oma südamepõhjas ja tihti olen ju minagi pigem vana kooli (pisut ehk pallaslikugi) kunstivoolu austaja. Ja nii oli minu üks lemmikpilte Liive Koppeli Lõuna-Eesti maastik, mis lausa naelutas enda ette. Ja kui ma oleksin kunstikoguja või mul oleks lihtsalt vaba raha, ostaksin sellelt näituselt just selle töö endale kuju.
Samas oli näitusel aga teisigi vanameistreid.
Minu lemmikuks said aga lisaks eelpoolnimetatule veel ka Mati Leppiku "The King" - see oli lummav ja sümbolistlik ja veidi salvadordalilik pilt, milles oli perspektiivi ja sügavust ja mahedust ja sära. Ning Anne Vasari akt oli ka hea, selles oli meeleheitlikku naiselikku tundelisust ja samas võib sellest kurva tujuga leida kurbi emotsioone ning rõõmsana helgust ja positiivsust.
Ja Malev Toome digiprinditud fotod meeldisid ka, ma olen alati arvanud, et loodus on täis maalilisi hetki, kui neid osata näha. Ja koos lapsega uurisime neid töid ikka tükk aega, sest ta lihtsalt ei uskunud, et need on fotod :)
Lahe on ka see, et kunstnikud kasutavad ebatraditsionaalseid raame - Peeter Krosmann oli oma töö pannud vana aknaraami sisse ning Märt Rannast kasutas sootuks sellist kõduneva ilmega puitu, mis sobis tema töödele väga-väga hästi!
Aga minu lapse lemmik oli Maarika Naadeli "Fööniks". Ilmselt paelus teda selle juures ka lugu "okastehnikast", mida ma tänu oma kokkupuutele kunstnikuga oskasin talle kohe pajatada.
Aga - igatahes - minge näitusele! See on veel 21. jaanuarini avatud.

Laupäevalõunased mõtted

Jube küll, kuidas laupäevaks olen end nii tühjaks töötanud, et magan lõunani ja siis tuigun veel paar tundi unisena kohvitass näpus mööda majapidamist ringi... Õnneks on lapsed ka sama graafikuga, muidu oleks lood päris kehvad.
Muidugi ei ole see alati nii, sest kui ikka on vaja või on mingid plaanid ette võetud või kuskil külas oleme, siis teen ikka silmad varem lahti. Aga kodus, näed, naudin täiega magamist.
Ja üldse, et saaks viriseda ka - mulle ei meeldi sellised talvevihmased ilmad. Need tekitavad igasuguste viiruste levikut, talvemasendust ja üldse. Lumi ja külm võiks ruttu tagasi tulla.
Ja juba mõni aeg tagasi kerkis minu pähe teadmine, et midagi tuleb oma eluga ette võtta. Mitte isiklikus plaanis, siin kõik sujub ja viriseda üleliia pole midagi. Aga just tööalaselt.
Ühtteist olen ma juba välja mõelnud. Nüüd jääb ainult ajale arutusvõimalust anda ja lähema kuu jooksul peaks saama selgeks, kas tänavu on lootust unistuste idüllilisele igapäevaelule.
Sest järjest selgemaks saab see, et minu töö peab lubama mul ringi liikuda (mitte vaid ühe linna piires), peab lubama ka kodus tööd teha ja olema vaheldusrikas. Ja selle eest peab NORMAALSET palka ka saama. Üks selline ongi praegu silmapiiril...
Lisaks pisikesed nauditavad tööotsad, mida ma ju juba praegu mõnuga teen ja vabatahtlik sotsiaaltööalane tegevus.

Uued tuuled ja tegemised

Nii, siin on meie eesolevad projektid:




ja sellele lisaks




Meie seepärast, et seekord osaleb vahetustes ka minu tütar Sigrid, kes on eelmistest pakivahetustest nii suures vaimustuses olnud. Ja ta on suur käsitöösõber ka. Täna on ta pärast ankeetide täitmist nii ärevil, nagu ta pole seda tükk aega olnud. Eks saame kahe peale ikka hakkama :)

Stressisöömine

Üle pika aja tundsin täna, et nüüd on aeg niikaugel, et tuleb süüa sellepärast, et pingelisi tegemisi ära unustada. Sest juhe jooksis kokku ja midagi muud enam teha ei jaksand.
Sellest sain aga ruttu üle. Enne ei olnd aega stressisöömaaega ette võtta, kui koju jõudes.
Laste kommikausist leidsin paar lehmakese kommi - teate, selliseid, nagu meie lapsepõlves olid. Sellised tihked, venivad ja oi-kui-magusad.
Sõin need kaks tükki ära ja siis läks süda pahaks.
Pärast suure koguse vee joomist hakkas kergem.
Ja stress läks nagu niuhti. Ja magusaisu ka.