Muidumõtted

Kolin

2011-12-30T16:25:00.002-05:00

Erinevatel põhjustel kolin oma harvad jutud ja mõtted ära.
Kuna ma olen täiesti algaja ja tegelikult ei viitsi palju arvuti taga ka nikerdada, siis kogu blogi ilmselt ümber ei koli. Aga minu uued heietused leiab edaspidi siit.

Vanarahvas teab...

2011-11-28T15:51:00.002-05:00

... et tõeliselt haiget suudavad teha vaid lähedased.

Kuid et nagu sellest veel vähe oleks - ilmselt ongi täna mingi eriline karmavõla tasumise päev.
Õigupoolest algas kõik juba eile. Ja päädis täna õhtul pisaratega.
Nii halvasti pole ma end oma praeguse töökarjääri jooksul veel tundnud. Ja tegelikult ei saanud ka probleem lahendatud. See on endiselt õhus.

Pärast tõelist zen-nädalavahetust on see kontrast eriti karm. Õnneks ma tean, et mul on "minu inimesed". Küll see mind jälle välja tõmbab.

Juba homme.

Liiga palju pisaraid?

2011-11-20T16:00:00.003-05:00

Seisan paljajalu mustas öös saunaukse ees ja aiman, kuidas lavakuumusest õhetav nahk aurab. Ja tunnen end äkki nii hästi, et pisar tuleb silmanurka.

Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.

Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.

Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.

Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.

P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!

Õrnade hetkede üminad

2011-11-17T14:26:00.001-05:00

... Minu laul, minu lein, minu kastene hein, minu maa, minu muld, minu leidmata kuld
Minu valu, minu lumi ja talv, minu õnn ja mu rõõm, jaanitulede lõõm...

Elu on armastus - isegi kui see tunne hiljem kohale jõuab :)

2011-11-07T08:42:00.005-05:00

Otsisin nüüd arvutist üles ka käsikirja Karl Karlepist - leidsin ta samuti vaid toimetamata variandina ning lausa ilma pealkirjata. Tuleb vist keldrist 2009. aasta jaanuari "Tarkade klubi" välja kaevata... Igatahes head lugemist ja meenutamist - K.K. on mees, kellega seonduvalt on ilmselt igal eripedagoogil mingi emotsioon. Ka minul :) Sellest ka postituse pealkiri :)

„Mille alusel kuuluvad ühte rühma siga, koer, inimene ja karu?“ esitab Karl Karlep küsimuse ja lisab kohe, et imetaja on vale vastus, sest siis oleks selles nimistus ka jänes.

Õige vastus on see, et siga, koer, inimene ja karu on kõigesööjad. Nii lastele tihti koolis ka öeldakse, kuid seejuures jäetakse selgitamata, mida nad täpselt söövad.
„Lause, millest laps aru ei saa, ei anna tema teadmistele midagi juurde,“ viitab puudujääkidele Eesti koolide töös Eesti eripedagoogika üks rajajaid Karl Karlep (70).

Kumb võidab – kas loodus või õpetaja tegevus?

Justnimelt puudujääkidele, sest laste õpikute tekstid kipuvad olema sisult keerulised. Laps peaks lugema aga asjadest, mida ta on ise läbi elanud, näinud ja tajunud.
Ei kahtle ju keegi, et kõnel on lapse arengus oluline roll, kuid see ei saa eksisteerida ilma kogemusliku baasita. „On tehtud kindlaks, et omadussõnu kasutavad inimesed palju rohkem siis, kui nad oskavad üht või teist tunnust märgata. Vaimse alaarenguga lapsed kasutavad omadussõnu sestap vähem, sest nende taju ja kujutised on hägusad,“ räägib Karlep.
Vaimse alaarenguga lapsed on mehele pakkunud huvi sestsaati, kui ta üle neljakümne aasta tagasi neid õpetama hakkas. Tollal õnnestus mehel lastega hea klapp saada, kuid õpetada sai ta neid vaid kaks kuud – sõjaväeteenistus nõudis oma.
„Mäletan, et oli selline kerge lumega päev ning lapsed olid rahutuvõitu. Mõtlesime, et võtame nad söögivahetunniks paljajalu, et siis nad ei hakka õue mulle järele jooksma,“ meenutab mees.
Kui lapsed oma õpetajat aga lahkumas nägid, murdsid nad Karlepi sõnul koolimajast sõna otseses mõttes välja ja üle 70 lapse jooksis sõjaväkke suunduva noormehe autole järele.
„Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kes nad küll sellised on,“ lausub mees.
Hiljem on teda läbi aastate köitnud küsimus, kas peale jääb looduse „aps“ või haritud õpetaja tegevus.
Ja siin hakkabki Karlepis rääkima teadlane, kes aastatega on omandanud teadmise, et harilik õpetus ja kasvatus abikooli õpilasele ei sobi. „Ühiskonna suhtumine on tihti, et neid tuleks õpetada vähem ja aeglaselt. Ainult see on aga vale, lisaks tuleb ka sisuliselt ja metoodiliselt teisiti õpetada,“ tähendab ta.
Muidugi sõltub see olukorrast ja õpetaja võimetest, kuid suure tõenäosusega jääb ka abikooli lapsi õigesti õpetades peale just õpetaja.

Õppekavade looja

Pedagoogikakorüfee räägib murelikult sellest, et praegu rõhutatakse suurt integratsioonivajadust – ka abikooli õpilane peab saama õppida kodu lähedal. „Idee on hea, aga tegelikkuses on praegune integratsioon paljudel juhtudel kahjulik,“ püüab ta ikka ja jälle ka ametnikele selgeks teha.
Ta toob näite, et kui tavalisel lapsel kujuneb sisekõne välja umbes viie aastaselt, siis abikooli õpilane peab endale ütlema veel kolmandas klassiski: „Nüüd hakkan kirjutama.“ Ja alles siis asub seda tegema.
Nimelt hakkab lisaks mälule viieaastasel lapsel kujunema sisekõne. “Algul räägib laps valjult, häälega,” räägib Karlep. “Ajapikku häälega rääkimine väheneb, kuni lõpuks muutub sisemiseks kõneks.” Sellest ei tea õpetajad piisavalt, kuna nad ei saa küllaldaselt vajalikku õpet. Ning nii võib teadmatusest last õpetades talle pigem karuteene osutada.
Ning puudulik, arengutasemele mittevastav õpe algklassides on sageli õpiraskuste tekkimise põhjuseks, millest tulenevad omakorda käitumisprobleemid. Ning abikooli jõuab laps ikka, kuid alles kuuendas-seitsmendas klassis. „Siis on tal aga baasteadmised kujundamata ning temaga on koolis päris raske,“ nendib Karlep.
Vaimse alaarenguga laste kooliharidus on Karlepile eriliselt südamelähedane. Omal ajal Moskva Ülikoolist naastes sai just temast koos Vladimir Vääraneni, Eha Vihma ning mitmete õpilastega see, kes töötas välja õppekavad ning ka õppematerjalid Eesti abikoolidele.
Karlep on olnud koguni kahe abikooli aabitsa loomise juures ning hiljem kirjutanud kolm kõnetegevust ning emakeele abiõpet käsitlevat raamatut, mis on kõrgkoolides kasutusel õppematerjalidena.
Kumba on raskem kirjutada, kas aabitsat või kõrgkooliõpikut?
„Kas lihtsam on suurt puud saagida või võsa raiuda?“ küsib Karlep seepeale vastu.
Ta on tihti kohanud arvamust, et õpiku kirjutamine on käkitegu. Tegelikkuses pole see aga sugugi nii – mida nooremale lapsele seda kirjutada, seda täpsemalt peab teadma, et sobilik keeleõppe metoodika ei johtu üksnes pedagoogilisest praktikast ja oskuste õpetamisest, vaid ka keele iseärasuste mõistmisest.

Kirglik psühholingvistika huviline

„Eestis on ka aabitsate loomisel püütud eri maade metoodikaid üle võtta. Tegelikkuses seda teha ei saa, sest eesti keel oma vältesüsteemiga on vägagi iseäralik,“ selgitab Karlep.
Ta toob selgituseks, et Inglise ja Prantsuse aabitsad näiteks on koostatud terviksõna meetodil. Kuna sõnu kirjutatakse ja hääldatakse erinevalt, ei tea laps enne sõna lugemist selle korrektset hääldust ning sõna tulebki õppida tervikuna.
Eesti keele kirjapildis märgitakse tähtedega aga kõiki häälikuid ning laps võib sõna luua häälikuid hääldades ning neid tervikuks sünteesides.
Samuti on eesti keele õppes väga oluline koht kõnetaktil. „Eesti keeles sobib väikseimaks sünteesiüksuseks kõnetakt: ühik, mis koosneb ühest kuni kolmest silbist ja mida hääldades ei moondu välde, rõhk ja rütm,“ loetleb Karlep.
Eesti keelt terviksõna meetodil õppides tuleks pähe tuupida aga kõik käändevormid nii ainsuses kui mitmuses ja see tähendaks iga olemasoleva sõna puhul tervelt 28 vormi tuupimist.
Kuigi ka keeleõppe kohta on loodud anekdoote, üks neist räägib näiteks Lõuna-Eesti lapsest, kes aabitsast veerib tähthaaval n-u-g-a ja teatab siis võidukalt väits.
Keelest ja selle õpetamisest räägib Karlep kirglikult.Sestap räägib ta veel, et Eestis kiputakse sõnavara töös õpetama sõnastiku tähendust. Tegelikult on vaja kujundada aga teadmised mingist esemest, tegevusest jne. „Sõna kasutades aga rakendame hoopis selle pragmaatilist tähendust ehk sõna tähendust konkreetses situatsioonis,“ lausub ta. Näiteks toob ta sõna leib, mida sõnastikus kirjeldatakse kui juuretisest valmistatud taignast tehtud jahutoodet. Igapäevaselt seda sõna kasutades ei mõtle keegi nii keeruliselt, kuid ometi on selle sõna tarvitamiseks vajalik selle päritolu ja tähendust teada.
„Pragmaatiline tähendus on oluline just suhtlemise seisukohalt,“ kinnitab ta.
Karlep rõhutab, et lapse lugema õpetamine peab toetuma kolmele teadusele: keeleteadusele, psühholoogiale ja psühholingvistikale. „Viimane püüab seletada, mida me keelt kasutades teeme,” selgitab Karlep, kes ise suure suure psühholingvistikahuvilisena püüab seda igapäevaselt oma tegemistes ja tudengitele jagatavates teadmistes ka pedagoogikaga seostada . Ja avaldab kahetsust, et Eestis pole ühtki väljaõpetatud psühholingvisti.
Nagu juba korra mainitud, pole keeleõppes sugugi vähemtähtis see, kas lapsed oskavad lugedes asju ja sündmusi ette kujutada. Kuid juhtub sedagi, et ka tulevased õpetajad ei kujuta mõnikord endale konkreetselt ette, millest nad räägivad.
Karlep meenutab üht loengut, kus tulevane õpetaja esitas lause: Suvel mullatakse kartuleid.
„Palusin tal rääkida, mis siis suvel ikkagi tehakse. Ta ei teadnud. Auditooriumitäiest tudengitest oli vaid kaks näinud, et muldamise ajal sõidab põllul traktor. Kui õpetaja ei tea, millest ta räägib, ei saa ta ka lapsi vajalikul viisil õpetada!“ on mees veendunud.
Karlepit kuulates ei jää kahtlustki, et eripedagoogika on äärmiselt vajalik, kuigi veidi ehk alahinnatud eriala. Alahinnatud seetõttu, et üks eripedagoog võiks olemas olla igas koolis, tegelikkuses on koolis heal juhul olemas logopeed.
„Igal teadusharul on oma koht,“ lausub Karlep veendunult. Ning lausub eripedagoogika kaitseks, et statistika kohaselt vajab 16-17% lastest veidi teistsugust õpetust, kui vähegi tahta, et ka kõigist kasvaksid võimalikult iseseisvalt toimetulevad kodanikud. Ja just seda teistsugust õpetust eripedagoogid pakkuda suudavadki.
Kas hea eripedagoog peaks olema aga pigem teoreetik või praktik?
„Kas insener peab olema teadlane või praktik?“ küsib Karlep jälle vastu. Ja vastab ise: „Mõlemat peab olema.“
Karlepi sõnul öeldakse vahel mõne õpetaja kohta, et ta on hea pedagoog, kuigi teoreetilist baasi tal pole. „See on võimalik, kuid sellisel juhul õpetaja ei teadvusta, mida ta teeb. Tegevuse teadvustamiseks on vaja ka teoreetilist aluspõhja,“ on ta veendunud.
Karlep ise ammutab veel praegu, 70-aastasenagi teadmisi oma tohutust raamatukogust. „Viimastel aastatel võtan igal suvel ette raamatute ostmiseks reisi Peterburi. Mõtlen, et ostan mõne raamatu, kuid elu on näidanud, et tagasi jõuan ikka poolesaja teosega,“ naerab ta.
Peterburis käib pedagoogikakorüfee seepärast, et kuigi eestlased kipuvad ida poolt tulevat tõrjuma, on venelaste eripedagoogika ja psühholingvistika maailmatasemel ja sealt on meil palju õppida.
„Omal ajal oli sealse defektoloogia teadusliku instituudi looja Lev Võgotski ka tõrjutud,“ märgib Karlep. Nüüd peetakse Võgotskit Jean Piaget kõrval möödunud sajandi kuulsaimaks arengupsühholoogiks.
Karlep kahjatseb vaid selle üle, et praegused eripedagoogika tudengid ei saa Võgotski kirjapandust suuresti osa, sest enamus neist vene keelt lihtsalt ei oska. Karlep ise valdab seda perfektselt, kuid temal on veidi nirumad lood inglise keelega. Ja sellest on tal veidi kahju. Niisama nagu sellest, et ta omal ajal ülikooli matemaatikat õppima ei pääsenud. Ja siin ütlebki eesti keele õpetamise metoodika spetsialist Karlep kõige uskumatuma lause: „Ma ei pea ennast otseselt keeleinimeseks.“
See tähendab tema sõnul seda, et keele analüüsimisel keeleteaduse seisukohalt jääks ta hätta, kuid keele tarvitamisest teab ja oskab ta jälle väga palju rääkida.
Karlepi elu näitab ilmekalt, et õppida ja teadmisi omandada on võimalik, kui vähegi tahta. Et tema emal ei olnud Tõstamaalt pärit poissi majanduslike raskuste tõttu võimalik saata Pärnusse keskkooli, suunati ta õppima Haapsalu pedagoogilisse seminari, kus maksti riiklikku stipendiumi.
Nii saigi juba 17. aastasest noormehest pedagoog, olgugi, et ta õpetamisest varem tuhkagi ei teadnud.
Seda enam võib ta praegu uhkust tunda oma elutöö üle eripedagoogika vallas. Karlep on väga rahul, et üle Eesti tekib üha rohkem nõustamis- ja õpiabikeskuseid ning et õpetajate eripedagoogika alane täiendõpe on tasemel. Samuti rõõmustab teda see, et kuigi 90ndatel taheti uljalt erikoole ja – lasteaedu kaotada, on need tänaseni säilinud.
Ta ise unistab veel mõne raamatu kirjutamisest. Kui selleks tänaseni kestva õpetamise ja tudengite juhendamise kõrvalt aega üle jääb.
„Kas jõuan, ei tea. Inimese elu juba on selline naljakas, et kogud ja kogud neid teadmisi, lõpuks söövad ussikesed ikka kõik ära,“ kostab Karlep talle omase huumoriga.

TEISED KARLEPIST:

Viivi Neare
Tallinna Pedagoogilise seminari õppejõud: Õppisin Karlaga koos Moskvas. Karla oli väga eeskujulik, ta õppis hoolsalt ja innustas ka meid selleks. Oma innustamisega oli ta meile tollal tegelikult väga tüütu, sest ta utsitas meid alatasa takka. Ta ise oli maksimalist, õppis kõrgeimale stipendiumile ja tahtis, et meie ka seda teeksime, kuid meie ei viitsinud. Me tahtsime vallatusi ka teha, mitte nii nagu Karla, kes pidas pidu ainult siis, kui sess oli lõppenud.
Ülikooli ajal oli ta ka kange sportlane ning harrastas riistvõimlemist.
Ning ühes ühikas elades hakkas Karla silma sellega, et kui tal lasti poest midagi tuua, tõi ta kõik soovitu kasvõi suurema poeringi hinnaga. Ja kõike tõi ta täpselt, mitte umbes, nagu teised poisid. Seetõttu oli meile suureks üllatuseks, et ta ise hakkas gurmaanlikult süüa tegema alles pere kõrvalt.
Oleme senini head sõbrad ja kurdame vastastikku ikka, et tööd on palju ja me ei oska sellest ära öelda. Kuid sõbrad oleme rohkem inimestena, teaduse vallas mitte. Mina ei jaga tema vaimustust keele ja selle õpetamise metoodika vastu ning tema ei tundu hoolivat minu matemaatikast. Kuid elust, sõpradest ja loetud raamatutest jagub meil juttu alati pikalt.

Tuuli Cartmill (Kukemilk): Karl Karlep meenub kui õppejõud, kes kõik otse välja ütles. Kui ma oma esimese kursusetöö talle andsin, siis teatas ta mulle: ”Te pole ikka üldse aru saanud, millest te kirjutate..." Ja see oli tõsi, ma kirjutasin lihtsalt mingeid tsitaate kirjandusest maha mõistmata nende sisu.
Ühel eksamil teatas ta mulle aga jälle, et ma peaksin mehele minema. Siis mul oleks mees, kes mind tagant utsitaks ja mind tegutsema paneks. Kuigi see kõlab kummaliselt, oli tal jällegi õigus. Selle eksami sain ma viie.
Karl Karlep ütles ka alati, et tudengid võivad käia tema juures kodus eksameid tegemas. Ja kui ma siis ükskord läksin teise kursuse tudengina, siis käisin nagu kuutõbine ümber ta maja, sest ma jõudsin kohale varem ja olin ülinärvis. Sain paljude eripedagoogide hirmuks olnud Kõnetegevuse psühholoogia eksami suure surmaga tehtud, seejuures nutsin Karlepi pool mis kole. Tundus, et ta ise ka häbenes seda ja käis kogu aeg köögis, et minu nuttu ei näeks...
Samas kiitis ta väga mu diplomitööd ja ma tundsin, et ta suhtus minusse hästi. Oma juhendatavaid ta ikka hoidis.
Nüüd, täiskasvanuna, saan aru, et see kõik ongi lihtsalt tema stiil ja ta on tugev teoreetik. Paratamatult käib minust teda nähes väike võbin läbi, kui teda näen. Ja veel hullem, kui ma peaksin avalikult erialaselt esinema ja Karl Karlep oleks kuulajate seas, siis ma kardaks ikka väga, kuigi ma teaks oma asja sellisel juhul ilmselt hästi.

Jaan Kõrgesaar, Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja: Karlepi isikus võitis eripedagoogika ja kaotas ... matemaatika, mida ta ei pääsenud Tartu (Riiklikku) Ülikooli õppima, kuivõrd Haapsalu Õpetajate Seminari vastav aineprogramm ei käsitlenud kõiki neidsamu teemasid, mis keskkooliprogramm.
See tähendab, et ta pühendus teadusele ja metoodika-arendusele matemaatiku põhjalikkuse ja järjekindlusega, alustades esmastest ja seejärel kraadiõpingutest Moskvas. Selle kõrval nautimisväärselt põhjalik süvenemine Moskva võimu ja vaimu ning üldistesse lokaal- ja globaalteemadesse. Mälestusväärne ühisõpe oli meil omaaegse terminoloogiakomisjoni raames 1980. aastail.
Lisaks on ta gurmaanikalduvustega kokk ja kohvi-narkomaan, kogu hingest ei salli ta spikerdavaid tudengeid ja on kriitiline mistahes keskpärasuse ja lausa rumaluse suhtes.

Eha Vihm, pensionil kauaaegne Kroonuaia kooli õpetaja: Mina sain Karlepiga kokku noore pedagoogina, kui Kroonuaia kooli direktor Kilk, pidas mind olema väärilise vastase Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile. Enne Karlepiga kokkusaamist teatas Kilk veel, et nüüd ongi kõik. Et mind ootab kas suur kuulsus või surm. Nii karmi mehena tunti Karlepit.
Kuna mind aga asi huvitas ja ma ei olnud metoodika poolt ära rikutud, leidsime aga ruttu ühise keele. Temaga koos alustasime omal ajal abikooli õppematerjalide ja õppekavade loomist nullist, käisime suurt otsimise rada pidi. Karl on mees, kes elas tollal ainult tööst ja rakendas ka meid tegutsema.
Inimesena on Karl väga sõbralik, südamlik ja abivalmis, kuid teadlasena jätab ta karmi mulje ning eks see on ka põhjus, miks tudengid teda ikka kartnud on. Kohati muidugi tema nõudlikkus ületab ka mõne piiri, kuid ta pole kunagi pahatahtlik. Pigem on ta tõeline maksimalist, kes tahab, et õpetaja tuleks tulevikus koolis toime. Ta on ikka öelnud, et kui mõnda asja selgeks ei saa, jäägu ülikool parem lõpetamata.
Omal ajal tudengid kutsusid meid ikka papa ja mamma – tema oli karm papa ja mina siis tasandasin tema karmi teaduslikku joont südamlikkusega.
Mind köidab ka Karli suur lugemus, ta ju lausa elab raamatute sees. Tänu sellele olen aga ka mina ja paljud teised saanud osa hulgast erialasest kirjandusest.

Elu on armastus

2011-11-01T16:24:00.004-05:00

Leidsin arvutit koristades ühe igiammuse loo, mis ilmus ajalehes "Õpetajate leht". Aasta siis oli 2000... Lugu on inimesest, kes ei olnud minu õpetaja, kuid kes mulle ometi on elus ka üht-teist toredat andnud ja suhtub minussegi kui "oma lapsesse".
Lugu läbi lugedes (see ilmus muidugi toimetatud kujul) sain aru, et ma olen õnnelik inimene. Et olen saanud intervjueerida eripedagoogika kõige targemaid inimesi - Mammat ja Papat ehk Juulat ja Jürkat. Püüan Papa loo ka üles leida ja lähiajal siia riputada.
Ja loodan, et elu annab mulle võimaluse veel mõne oma õpetajaga jutule saada.
Kuid - olgu allolev pisike meenutus kummardus kõikidele elutarkadele memmedele-taatidele.

Õpetajaametist ilusamat elukutset pole olemas, kinnitab Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja Eha Vihm. Enese sõnul on ta Eestis ainus, kes 43 aastat paralleelselt õpilastele tarkuse jagamisega on valmistanud ette ka tulevasi pedagooge. Seda just praktilise poole pealt. Ta ütleb naljatamisi, et võiks presidendile märguandeks kirja kirjutada, sest kahe töö eest peaks olema välja teenitud topeltpension.

Koolisõbralik kodu

Eha Vihm tahtis õpetajaks saada juba algklassilapsena: “Minu koolitee kulges mööda järveäärt, lisaks olid meid õpetamas noored ja ilusad inimesed – milline idüll väikese lapse jaoks.”
Juba siis mõtles ta, et kunagi kõnnib sel teel ise õpetajana. Kõndiski, kuid mitte kodu ja töökoha vahet, vaid suvepuhkusel koos tartlastest töökaaslastega.
“Meie kodu oli suvel kõigile alati valla. Ema ütles ikka: meie kodu uksed on avatud kõigile su sõpradele.” Ja nii viis Eha kõik oma kolleegid suviti enese sabas heinale, ema grupijuhina ees.
Oma vanemaid nimetab Eha Vihm naljatamisi harimata pedagoogideks.
Emapoolsest suguvõsast saadud õpetajakutsepisikusse on nakatunud nii Eha kui ka tema noorem õde. “Saavutasime kõik tänu ema võitlusele ja kindlameelsusele. Kuigi represseerimise ja isa karistuse – 25+5 aastat Siberis – tõttu elasime pideva hirmu all. Lisaks polnud sugulased rahul, et tööjõulised noored leiva teenimise asemel koolipinki nühivad. Ema aga kinnitas ikka, et ükskõik mis, kuid haridus tuleb
omandada.” Ja aastaid hiljem kirjutas ema juba staaÏikale pedagoogile: “On kevad ja hinnete panemise aeg... Jää ikka inimlikuks ja mõtle hindeid pannes ka õpilastele.”
Kristliku suunitlusega kodust anti Ehale kaasa ka hämmastav rõõmsameelsus ja oskus elust naljaga läbi tulla. “Meie peres ei tuntud pahameelt, tüli ega viha,” märgib Eha, kes ema õpetussõnu ära tee midagi sellist, mille pärast hiljem südant valutad kannab ikka enesega.

“Andetu” praktik

Esimesi õpetaja-aastaid harjutuskoolis nimetab Eha Vihm kuldseteks taimelavas kasvamise aastateks. “Kuigi mingit karastust sealt küll ei saanud.” Noore pedagoogi potentsiaali tabas ära toonane Kroonuaia kooli direktor Kilk, kes leidis söaka naisõpetaja olevat paraja vastase peatselt Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile ning kutsus Eha Kroonuaia kooli õpetajaks. Ja
peagi sai alguse tänuväärne programmide ja õpikute koostamine ning metoodikate väljatöötamine. Kõige selle taga ülitugev tandem Eha Vihm & Karl Karlep, kellele hiljem lisandusid nende käe järgi välja koolitatud noored eripedagoogid, nagu näiteks Ana Kontor. Töö sai teoks hoolimata tingimustest, kus ainsaks suhtlemisviisiks välismaailmaga oli venekeelne erialakirjandus.
Eriliselt südamelähedasteks nimetab Eha Vihm oma esimesi ja viimaseid tudengitest praktikante. “Nendega oleme saavutanud sellise harmoonilise koostöö, mida annab kaua mäletada."

Masside liigutaja

Miks on Eha Vihm valinud teadlaseameti asemel vahetu praktikutöö?
“Ma ei ole andekas, seepärast,” on vastus varnast võtta. Eha Vihm ütleb, et on õnnelik, sest alates 1957. aastast on ta olnud metoodikutest toetatud. “Piisab, kui kõrval on üks tugev metoodik,” arvab ta.
Metoodikuga käsikäes töötamise pluss on Eha Vihma sõnul ka see, et kui ta on midagi valesti teinud või hoopis hukka läinud, on see ühtlasi ka metoodiku süü.
Eripedagoogika juurde jäi Eha Vihm püsima seepärast, et see ala paneb massid liikuma. “Andekad õpilased saavad hakkama ka õpetaja minimaalse juhendamisega. Ülejäänute õpetamine nõuab eelkõige õpetajalt mitmekihilisust ja pingutamist. Just nendega saab lisaks erialasele kogemusele kasutada kõiki peeneid oskusi töötamaks ja suhtlemaks lastega, lisaks tuleb igapäevaeluga kursis olla.”
Ometi ei ole Eha Vihm piirdunud pelgalt õpilaste harimisega. “Tänu Karl Karlepi raamatukogule on minu erialane lugemus hea. Eks mul ole lihtsam lugeda ka olnud, Karlep on kõik olulised kohad alla jooninud,” naeratab õpetaja Vihm ja ütleb, et kõik selle, mis seni lugemata on jäänud, kavatseb ta pensionile jäädes tasa teha.

Armastus kasvatab

Töö koolis kavatseb Eha Vihm lõpetada tänavu kevadel koos oma üheksanda klassiga. “Eks näis, kas õnnestub. Kolleegid hirmutavad ikka, et kui äkki koju jääda, võib elu igavaks minna,” naerab õpetaja.
Eha Vihm ütleb ikka: minu lapsed, minu klass, minu kool. “Olen eluaeg unistanud koolist lahkuda nii, et ma sinna tagasi igatseksin. Kui saan armastusega möödunule tagasi mõelda, siis olen järelikult elu õigesti elanud. Südamega möödunule tagasi mõeldes tänan taevast Kroonuaia kooli kaadri eest. Mind kantakse lausa kätel.” rõõmustab ta.
Rõõmsameelne vanaproua ei karda ka eesolevat: “Inimene oodaku ikka seda, mida ta terve eluea külvab.”
Oma sõprade rohkusest sai ta aimu seitsme aasta eest pärast rasket operatsiooni haiglas lebades. “Kui ühel päeval oli 15 külalist käinud, ajasid naabrid neid ära, paludes mind puhata ja kosuda lasta,” meenutab Eha Vihm ühtaegu naeru ja pisaratega kõiki neid “deffe”, kes ükshaaval palatiuksest sisenesid, näpus õunapirukas, juustuvorstijupp või porgandid.

Õpilasi üle Eesti

Eha Vihm meenutab lugu, mil ta ühe oma endise õpilasega Saaremaal vihma kätte jäi: “Istusime Sõrve säärel tekkide sees bussijaamas ja kõlgutasime jalgu. Jõudsin just lausuda saatuslikud sõnad: “Oi siin on hea, tee mis tahad, keegi mind ei tunne.” Ja siis karjatas keegi läbi vihma: “Õpetaja!” Kohtasin endist õpilast, kes oli kolinud Saaremaale. Loomulikult lõppes lugu tema juures angerjaid süües.”
Eha Vihma kinnitusel ei tohiks eestlane kunagi arvata, et ta saab kuskil üksi olla, seda ka välismaal mitte. “Mina igal juhul Eestimaa peal vabalt ringi liikuda ei saa, alati kohtan kedagi tuttavat.”
Lapse kasvatamist võrdleb pedagoogikakunstnik Eha Vihm nuku valmistamisega. “Võtan õpilasi ikka selle teadmisega, et tulevikus oleme kõrvuti elavad täiskasvanud inimesed. Mida ma talle külge poogin, sellega ta mind hiljem ka kohtleb.” Lisaks teoorias üldtuntud võrdsuse- ning vähetuntud armastuseprintsiip. “Noor inimene vajab
suhtlemisel armastust. Kui ta toime ei tule, tuleb otsida viga enda juurest ja mured on murtud.” Andestava inimesena peab Eha esmatähtsaks inimese tundemaailma. “Kui see on korras, laabub ka muu. Sest elu on armastus. Ja kes teisi armastab, on ise ka õnnelik,” ütleb tänavu Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapaganaks kroonitud ja ühtlasi auliikme staatusesse tõstetud Eha Vihm

Hea Vanapagan

“Tänavune Vanapagan on teinud ära pika elutöö – ta on juhendanud paljude eripedagoogide praktikat, olnud õpikute ja töövihikute autor. Varem kartsime teda, nüüd austame,” tutvustas eripedagoogide liidu president Vello Saliste Vanapaganakandidaati.“Kuulasin Vellot ja mõtlesin, et küll see peab ikka tore inimene olema,” kõneleb Eha ja ütleb, et preemia saamine jõudis temani alles naabri müksu kaudu.
Vanapagana tiitliga oli enne teda pärjatud vaid Karl Karlepit. Ja eripedagoogide seas levinud hellitusnimedele mamma ja papa lisandusid Juula ja Jürka.
Nii nagu Vanapaganat peetakse töörügajaks, kes viib oma ettevõtmised lõpule enamasti vahendeid valides, kuid vahel ka valimata ja jonni jätmata, võib töörügajaks pidada ka Eha Vihma, kellega kohtudes saab kinnitust tõsiasi, et head ja siirad inimesed ei ole maailmast kadunud.

Teised Ehast
Anne Bork, tulevane eripedagoog:
“Kõigepealt tuleb Eha Vihmast rääkides meelde, et ta nimetab kõiki oma lapsukesteks.
Ta on väga hea ja südamlik inimene. Kui tema poole pöörduda, võtab ta teise mure enda südameasjaks ja aitab seda lahendada. Ta saab oma klassi lastega väga hästi läbi. Tal on aastate jooksul kujunenud välja oma töötamise süsteem, tema klassis valitseb alati kord.”
Sirli Pikk, Eha Vihma seni viimane praktikant:
“Eha Vihm on juhendaja, kes mõistab, et praktika on õppimise koht.
Mitte nii nagu arvavad paljud metoodikud, et ülikoolis on teooria omandatud ja nüüd on õpetaja valmis.
Praktikantides näeb ta ära, kellest saab tulevikus hea õpetaja ja kes võiks teadust teha. Vastavalt sellele ta meid ka juhendas. Temalt oleme õppinud pedagoogilist takti ja suhtlemist lastega, mida ülikooli loengutest ei osanud leida.
Inimesena on Eha Vihm soe, mõnus ja hell. Kogenud juhendajana võiks ta endale lubada ülbust, selle asemel muretseb ta tudengite pärast ja mõistab neid alati.
Eha Vihmalt saab alati kõike küsida. Ka rumalaid küsimusi, mida teiste ees häbeneks.”
Karl Karlep, sõber ja kolleeg:
“Mina pean Ehat üheks oma õpetajaks. Tema praktilised kogemused õpetamisel ja klassikollektiivi kasvatamisel olid mulle tööle asudes suureks abiks. See on meid palju aidanud metoodikate väljatöötamisel.Eha tunnetab hästi, mis on lapsele jõukohane ja vajalik.
Eha on tore ja väga hea sõber.”

Heade asjade olemusest

2011-10-30T16:07:00.003-05:00

Viimasel ajal on rohkelt olnud neid päevi, kus olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa rääkidagi. Justnimelt seepärast tean ma täpselt, et vajan jõu kogumiseks ilusaid asju. Täna võtsin koos lastega ette matka Põlvamaale - turnisime Põrgurajal ja Kassimäel, kolasime Kiidjärvel ja Süvahavval, oma seenemetsas ja ütlesime tere Taevaskojalegi. Saesaare tammil seistes ilmutas end päikenegi (pildil) ning kõik oli ühtäkki taas selge ja helge.

Kui lastelt päeva lõpuks küsisin, et mis kõige parem oli, sain vastuseks: Taevaskoda.

Ehk: kuigi oleme seal üheskoos palju-palju käinud, on seal ikkagi tore. Head asjad lihtsalt on kuskil olemas, nende juurde tuleb aeg-ajalt tee leida.

Me läheme nüüd kindlasti esimese lumega taas. Traditsioonilisele piknikule.

Lapsed on suured

2011-10-26T00:37:00.002-05:00

Kui muidu aru ei saa, et lapsed on suureks kasvanud, tasub neid vaheajal paariks päevaks ära saata.

Ootamatult saad teada, et nüüd ongi see käes.
Kui bussi-rongijaamas ei tohi enam kallistada.

Hea, et veel lehvitadagi lubatakse :)

Jätkuvalt punase kütkeis

2011-10-24T14:31:00.002-05:00

Kohtusin täna etenduse vaheajal ringiratast jalutades oma ülemusega üle-eelmisest töökohast.

"Ma olin unustanud, kui hästi punane värv ühele inimesele sobib," kostis ta rõõmsalt mind nähes.

Punane töötab peaaegu igas olukorras, ma tean :)

Meelerahu poole

2011-10-23T14:28:00.003-05:00

Hiljaaegu küsis üks mind vähe aega tundnud inimene, kas mul kunagi igav ka on.
Sain talle vastata kõhklemata: ei ole.
Sest maailmas avastamist-tegemist-kogemist on nii palju, et ühe inimese elueast selleks ei piisa. Lisaks enda jaoks tehtavale (loe: isiklikud hobid ja huvid) on väga palju teha koos lastega, teha koos sõpradega ja ka tööd teha... viimane ei saa teadupoolest kunagi otsa.
Ja mõnikord harva, nagu sel nädalavahetusel, kui mul tõesti on, ma lihtsalt magan. Et ammutada jõudu uuteks tegemisteks.

Nii ma sellele tuttavale ka vastasin. Ja lisasin, et see, kui sul ei ole endaga igav, näitab, et sa saad endaga hästi läbi. See pani ta mõtlema.

Möödunud nädal aga tõi taas minuni teadmise, et endaga läbisaamise kõrval on vaja ka sügavat ja sisemist meelerahu. Eelmisel nädalal tõi väga palju pisikesi ja veidi suuremaid seiku minu südamepõhjast esile kõike seda olulist, mida minul on meelerahu saamiseks tarvis. Pidin kaotustega leppima, võtma vastu otsuseid mõne suure asja lõpetamise alustamiseks ja lihtsalt seisma silmitsi maailma selle poolega, mis mulle väga ei meeldi. Tõe huvides olgu ka mainitud, et selle kõige kõrval oli eelmises nädalas muidugi ka palju tillukesi asju ja inimesi, kes panid mind väga pisikeste asjadega naeratama. See näitab loodetavasti, et kõik pole kadunud :)

Ilmselt ongi endaks kasvamise teel olulised need kaks olulist poolt: endaga hästi läbisaamine ja meelerahu. Ma lubasin endale, et olen enda vastu aus ja astun nüüd pisikesi sammukesi ka sisemise rahu poole. See tee ei saa olema valutu... Aga on seda väärt. Sest kui on olemas meelerahu, tuleb tasapisi ka kõik muu.

Kõigi nende mõtete krooniks on read Ave Alavainult, mis eile mulle näppu juhtusid.

Tuleb maha kustutada
rumalad mõtted
kui ollakse emmanud
kuu iga üksikut kiirt…

Ja mina ju ometi olen... Vähemalt ma usun nii.

Edit: Nüüd jäi näppu ka üks teemakohane Hiina vanasõna: Et mure ja vaeva linnud aegajalt üle Su pea lendavad,seda Sa muuta ei saa. Aga,et nad Su juustesse pesa ehitavad,seda saad küll ära hoida.

Uus lemmik: ahjupunapeet

2011-10-22T12:27:00.006-05:00

Punapeet on üks väheseid juurvilju, mis pole mind kuidagi võlunud. Ei kõikvõimalikehttp://www.blogger.com/img/blank.gifs koogiretseptidest ega muudes peenetes roogades, mille retsepte vabalt igalt poolt leiab. Tõsi, punapeedi-küüslaugu salat on talveperioodil olnud mu lemmikuid. Kuid see ja rosolje on ka ainsad, kus punapeet on mu kodus kasutust leidnud.

Kuni eelmise nädalani, mil kirjutasin artiklit ahjuroogadest ja sattusin allikat otsides peaaegu naabrinaise juurde. Kes valmistas imehead ahjupeeti.

Nädala sees sõitsin pikalt reisilt tulles maalt läbi ja ema poetas kotti ka paar punapeeti. Mille ma täna ahjus ära küpsetasin.
Ahjupunapeedi valmistamine on imelihtne: koori ja pese peet, viiluta. Pane soola, meelepäraste ürtide (Santa Marial on üks imehea ürdisegu, mille avastasin ka just Maire juures) ja oliivõliga tunnikeseks seisma. Ja küpseta ahjus.

Kuigi pildilt see peet nii väga suurepärane ei paista, on tulemus mõnusalt hõrk ja vürtsine, julgen väita, et see on mõnus suupiste näiteks ka õlle või veini kõrvale.

Proovige ka!

"All By Myself..."

2011-10-22T05:49:00.001-05:00

Nendel päevadel, kui meeleolu on vastavuses ilmaga, võiks maailm tunduda ju erakordselt harmooniline.
Aga... tegelikkus on absoluutselt vastupidine.

Lihtsate asjade võlust

2011-10-20T00:23:00.002-05:00

Mõnikord tundub, et lihtsad ja pisikesed asjad on kõige kättesaamatumad.

Ometi võiksid just need olla meie igapäevaelu lahutamatuks osaks.

Tunne

2011-10-15T15:00:00.002-05:00

...õrnalt hingan, kuna tundub nagu poleks päris...

See laul lihtsalt lummab ja tõmbab endasse... Ja annab teadmise, et midagi ilusat on kuskil olemas...

Kolisevad ämbrid

2011-10-11T15:47:00.002-05:00

Millal üks toredas eas naisterahvas ometi õpib ja ei astu ämbrisse, mille kolin teda suisa paar nädalat saadab?

Igatahes kavatsen ma endale kuskile tätoveerida meeldetuletuse, et tuleb ikka 100 korda mõelda ja alles siis 1 kord otsustada, kellega ja mis asjus koostööd teha.

Jube nüri on, kui meeskonnatööst saab taaskord justkui sinu isiklik projekt, sest kokkulepped ei kehti... et aga mitte publiku ees narriks jääda, rügad mitu õhtut une ja teiste toredate asjade arvelt ja saad hakkama.

Saatanlik plekikolin kuskil kaugustes tegevusi saatmas.

Millega mõõta väsimust?

2011-10-11T02:14:00.002-05:00

Väsimus on asi, mida väga kindlalt ju mõõta ei saa. Aga - kui ma eile kahe arvutiga kõrvu tööd tehes ühele andsin käsu: copy ja teisele samas kohe ütlesin: paste ning kui midagi ei toimunud, sain aru, et olen väga väsinud. Paljudest asjadest. Isegi nii väsinud, et öösel ei saanud korralikult magada.

Millal selline olukord võiks stabiliseeruda? Vaadates kõiki neid pisikesi asju, millest mu elu koosneb, siis - mitte niipea...

Õnneks on väsimusel kombeks ühel hetkel üle minna. Siis, kui ma lihtsalt olen nii väsinud, et magan öösel nagu kott.

Kuid küsimus - kuidas panna Öökulli-tüüpi inimene hommikut armastama - püsib ikka.

Kihutas kingadega linnas...

2011-10-10T13:07:00.002-05:00

Täna kuhjusid kõik asjad kuidagi ja pidin asjaolude kokkusattumisel laskma pojal kingad parandusest ära tuua.

Tõigi.

Kommenteeris vaid, et kahe maja kauguselt pidi ta ilgelt kiiresti koju jooksma, sest veits mark oli olnud kingad näpus tänaval olla...

:)

Punkt, kus pendel peatub...

2011-10-09T15:19:00.002-05:00

Lapsepõlve filmiklassika mõjub suurena sootuks teistsugusena...

Deja-vu-päev

2011-10-03T10:02:00.002-05:00

Täna oli selline armas deja vu päev.

Käisin üle mitmete kuude Tartu poes ja seda lausa kahel korral.
Ja õhtul jalutasin koju üle Kassitoome ning Veski tänavat pidi - koos toreda inimese ja brändiga.

"Noh, nagu umbes kümme aastat tagasi," kostis ka tore inimene, kui ühe aiaposti juurdes hetkeks pausi tegime.

Millega mõõta kurbust?

2011-10-01T17:15:00.005-05:00

Mõnikord on kurbus nii suur, et ei aita isegi meeleheitlik värvilistes vahtralehtedes sahistamine.

Igatahes otsustasin tagasi pöörduda oma mulli, millest ühe suvise õhtu tagajärjel välja murdsin. On tasakaalukam. Ja ilmselt iseendale ka turvalisem.

Sügiseks sünkrooni

2011-09-30T15:06:00.002-05:00

Kui terve pikk suvi on olnud selja taga harjutamiseks, on võimalik sügiseks kõik joonde saada :). Vähemalt nii on neil partidel Väikesel-Emajõel Pikasillas.

Ja need värvid ja lodjasõit Võrtsjärve lõunaosas... Oli tore reede!

Rõõm rajal olemisest

2011-09-23T04:41:00.002-05:00

Üle mitme päeva julgesin täna märkmikusse vaadata.

Nimelt on asi selles, et meie pisikesest meeskonnast lahkus uutele väljakutsetele vastu üks inimene. Ning kui meeskond koosneb kolmest inimesest, on ühe lahkumine päris ... keeruline.
Nii ma olen nädal aega töötanud ja töötanud ning täna märkmikust nädalaks planeeritud tegevuste nimekirja üle vaadates sain tõdeda rõõmuga: kõik on tehtud.

Aga kindel on muidugi ka see, et üle paari nädala sellises tempos vastu ei pea. Mingi kuri sügistõbi on ennast juba veidi ilmutanud, senine võitlus õhtuse piirituseteega on olnud edukas.

Loodame igatahes parimat.

Igatsusest

2011-09-21T11:22:00.002-05:00

Naljakas, et mõnede inimestega kohe on isemoodi suhe, et kui neid pole tükk aega näinud, on igatsus nii-suur-nii-suur, et sa peaaegu näed või tunned neid...

Näiteks nägin täna tänaval ühte väga omapärase kleidiga noort inimest ja peaaegu kuulsin kõrvus armsa K. häält: "It´s soooo eighties...!" :)

Ning hommikul telekat vaadates tekkis äkki tunne, justkui tunneksin ühe armsa inimese põske oma sõrmede all.

Oh seda naise tundlikku meelt küll.

Ma vaatan...

2011-09-18T14:26:00.000-05:00

"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi; talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!""

/Juhan Viiding/

Kaheksas...

2011-09-01T14:44:00.003-05:00

... koolisügis algas mul täna koos minu armsate lastega. Ärevust selle aja peale nagu enam pole, kuigi eelolevale keemiale ja füüsikale mõtlemine võtab veidi kõhedaks küll. Kuid eks tarkused peavadki tulema niiviisi tasahilju...

Lahe on see, et kaheksandas klassis on ka esimesel septembril lastel omad tegemised. Muidugi sõime kodus torti, kuid enne seda käidi klassikaaslastega pitsat söömas ja jalkat mängimas ja... Ja muidugi enne kooli helistasid poisid omavahel, et enne aktust kokku saada. Et kui koos minna, lill näpus, siis pole nii mark... Ja läksidki kõik lilledega. Äge!

Aga ühesõnaga - mu lapsed on juba täitsa suured inimesed. Sellega tuleb üha rohkem harjuda.

Raadi tähistaevas

2011-08-28T15:45:00.003-05:00

Tore, et elu pakub ikka ja jälle võimalusi uuteks asjadeks... Täna sattusin tänu pojale kuskile tont-teab-kuhu ehk Raadi lennuväljale, kus ma polnud oma elus varem käinud.
Kuigi tegu ei ole kõige kaunima paigaga, võib käigu kiituseks nimetada, et nii ilusat tähistaevast pole ma ammu näinud.
Loodetavasti on olukord sama, kui järgmisel korral sinna satun.

Suveraamatutest

2011-08-27T15:36:00.003-05:00

Sellel suvel oli mul raamatute lugemisega kehvad lood.

Lugesin mõned kohustuslikud erialased asjad, kuid ilukirjandus pakkus valdavalt vaid pettumust. Ja nii ei tahtnudki kohe uuega alustada... sest muusika ja teater kõnetasid mind oluliselt rohkem.

Kuid - augusti keskpaigas võtsin taas julguse kokku ning alustasin riiulile jõudnud Rosie Alisoni "Mõte sinust".

See raamat tegi tasa kõik eelmised pettumused ning haaras mind kohe esimesest reast. Veelgi enam, esimene lõik oli nii mõjus, et lugesin seda korduvalt ja korduvalt...

Read, mis mind puudutasid ja minu hingepõhja ladestunud asju välja kaevasid, kõlasid nii:

"On kummaline, et kõigist neist inimestest, keda me elu jooksul kohtame, leiame end äkki ainult ühe võimusest. Kord tema nägu näinud, seab end sisse kestev, talumatu, igas närvilõpmes kiirgav südamevalu, millele keegi pole välja suutnud mõelda ravi. Kogu selle maailma imepärasus võtab kuju ainult ühes inimeses ja seejärel ei ole enam mingit tagasiteed. Sedasorti armastus ei saa otsa, vähemalt mitte enne surma."

See kõik on pagana õige.

Ja raamat ise oli hea. Kohati ootamatu. Aga ilus.

Küllap raamatutega on mul nüüd nagu etendustega, et loed ja näed ning heade asjade vahele peab tulema ka mõni tõrvatilk. Et oskaks tulevat hääd rohkem nautida.

14 aastat...

2011-07-21T09:22:00.002-05:00

... on mul eilse seisuga au olnud olla minu vahvate laste ema.

See on olnud üks pöörane ja õpetlik aeg. Ilmselt mõlemapoolselt :)

Ehk nagu räägib Vahur Kalmre tänase Eesti Ekspressi rubriigis "Käbid ja kännud": "Lapsed õpetavad aegade lõpuni, totaalne elukestev õpe. Sest olla situatsioonis, mis on sulle esimene, on ju igavene."

Minu suve...

2011-07-19T14:38:00.003-05:00

Tõusud...

... ja loojangud.

... ja üks on kindel - minu heade sõprade vastu ei saa miski.

Inim- ja loomariigi elust

2011-07-04T05:09:00.003-05:00

* Niitsin maal laupäeval mitu tundi muru. Muruniitmine on teadupoolest üks mu lemmiktegevusi. Aga päike tegi sel korral veidi liiga. Pärast tööd käisin külmas saunas - küll oli hea!

Inimesed on ikka naljakad, tunnevad rõõmu kummalistest asjadest. Samal päeval sain sõnumi kuumuse eest jalgrattamatkale tuhisenud sõbralt, kes kiitis palavust peletavat vastutuult.

* Juba mitu aastat on maal haned ning isahani muutub aeg-ajalt oma võimu näidates tõeliseks loheks. Eelmisest nädalast on mõlemad emahaned pesal. Ja kui isahani üksi õues on, on tal inimestest savi. Istub kurvalt kuskil varjus ja maailmast eriti ei hooli. Aga nagu emahani pesalt õhku hingama läheb, on isane uhkust ja õhinat täis ja susiseb taas...

Eks mõneti on inimeste maailmas samamoodi.

Kollane mäng

2011-06-04T15:08:00.001-05:00

Oravake leidis toreda http://www.blogger.com/img/blank.gif mängu. Minu värviks sai kollane - uuel nädalal olen paar päeva kodus ja siis kindlasti pildistan kollast enda ümber :)

Müstiline loomise lugu

2011-05-10T16:36:00.007-05:00

Minu blogi külastajad on ilmselt kursis asjaoluga, et mulle meeldib teha ehteid. Juba tükk aega olen endas kandnud mõtet panna kirja ühe äärmiselt müstilise kella müstiline loomise lugu.

Lubage tutvustada peategelast:

Lugu ise sai alguse sellest, et kuskil jaanuari alguses, kui olin disaininud oma esimese kella , ütles Airika, et tema tahaks ka endale ajanäitajat. Et see peaks olema tema tähtkujule sobivate vääriskividega ning millest üldse peaks alustama - kella sihverplaat peaks olema must.

Algatuseks läks üle kuu aja, kui selle musta sihverplaadiga kellatooriku sain. Tuleb välja, et igasuguseid teisi värve leiaks ikka siit-sealt, kuid musta sihverplaadiga kellad on tõeliselt defka värk.

Kell käes, tuli hakata sellele kive ümber otsima. Surfasin lakkamatult kõikvõimalikel lehekülgedel ja mõtlesin välja päris mitu ideed saadaolevatest ontlikest ning korrapäralistest kividest, aga Airikale ei sobinud ei see ega teine. Lõpuks tutvustasin teda tahumata ahhaadiga. Ja selle peale teatas Airika pikalt mõtlemata, et need on tema kivid.

Saatsin kividetellimuse teele, kuid suures rõõmus, et sobivad kivid leitud, unustasin need mõõtmata. Ja nii jõudis minuni neli täiesti isesugust, isemõõtu ja suurt ahaaditükki. Mis kõik korraga kellaks kuidagi poleks passinud.

Siis oli meeleheide juba tõeline. Panin ahhaaditükid kapi peale settima ja ikka mitu päeva veeretasin neid siia sinna. Selge oli, et nendest ahaatidest äärmisel juhul kaks saab kellarihma põimida. Kuni tekkis mingi hämar mõte sobitada neid mageveepärlitega. Mõeldud-tehtud, sobivat tooni mageveepärlid leitud, hakkasin otsast pihta. Ja nii see peategelane lihtsalt tegemise käigus sündis. Ja ka nimi sündis tegemise käigus uuele omanikule mõeldus - mis seal salata, Airika on minu jaoks väga tark, äge ja veidi ka müstiline noor naine. Kõik need tunded läksid igatahes täppi ning müstiline kell Airikale meeldis.

Valgast Tartu kaudu Põlvasse liikuva kella õnneliku omanikuga kiire trehvunks tehtud, ei läinud kaua aega, kui uus omanik helistas üsna õnnetult ja teatas, et tema käsi on nüüd lilla. Sain teada jälle uue asja - loodusliku värvainega antakse kivile ilus intensiivne toon ja see pole kivi pooridest täielikult välja pestud. Kivi tarnija lubas, et kivi määrib päeva-paar ja andis soovituse, et tulevikus võiks kivid ise veel sooja vee-seebiga enne ehtesse seadmist ära pesta.

Ühesõnaga - müstiline kell jätkas oma müstilisi tegemisi.

Tänaseks päevaks on lõpp hea, kõik hea - paari kuu pikkuse aja jooksul ilmale tulnud kell ja uus omanik on saanud omavahel sõpradeks ja teevad üheskoos uusi müstilisi tegemisi.

Ahjaa, Airika on kella saamise omapoolse loo ka talletanud.

Ja neljast kivist kolmas jõudis keesse. Neljas ootab veel oma aega.

Emadepäevaliselt

2011-05-08T15:29:00.003-05:00

Tänavune emadepäev viis mind kokku ka täna Aasta Ema tiitliga pärjatud Sirje Saarega.

Millegipärast pani see mind mõtlema, kui palju armastust on tegelikult emade elus. Ehk nagu jäi kõlama Estonia kontserdisaalist - armastus pole mitte vaid pelk tunne, vaid soov kanda teise inimese muresid. Seega, kui armastus kuskil üldse olemas on, siis on ta emade südames. Sellele tasub teinekord mõelda, kui argipäev suhetesse hallid mõrad lööb.

Aga tahaksin siia panna kirja mõned väärt mõtted, millest seitsme lapse ema Sirje Saar rääkis ja mida mul ei õnnestunud oma artiklisse punuda.

* Lapsed vajavad kindlat rutiini ja reegleid.
* Vanemad on laste sõbrad, kuid nad ei saa alati olla lastega ühes paadis.
* Ükskõik kui suur pere ka ei ole, iga laps vajab oma aega koos vanematega, et tunda: ka tema on tähtis.
* Alati ei pea kõiges olema tubli.
* Oma lapse heaks pole ükski ohver kunagi liiga suur – lapse tulevikku panustamine toob tulevikus ka endale südamerahu.
* Elu igas valdkonnas on oluline osata hinnata seda, mis on olemas, mitte nutta taga seda, mida pole. Eriti kehtib see oma lapse kasvatamisel - tuleb rõhuda temas olemasolevale heale ja tugevatele külgedele.

Suurvee ajal lodjaga Emajõel

2011-04-15T02:17:00.007-05:00

„Ma ei saa üldse aru, mis need inimesed siia nii vara tulevad,“ torises unine loodusgiid Aire Orula eile hommikul veidi pärast kella kuut Kärevere sillal. Kaks tundi hiljem oli selge – varahommikune lodjasõit Emajõe luhal on parim algus päevale.

Eilsest ootab nimelt lodi Jõmmu kõiki huvilisi Tallinn-Tartu maantee ääres. Kärevere silla alt algavad lodjasõidud lubavad osa saada järjekordsest looduse vägitükist – hiiglaslikust üleujutusest Emajõe luhtadel.

Aire Orulagi toriseb rohkem moepärast, kuigi hommikune ärkamine pole talle meeltmööda. Aga kogemustega lodjapootsman ning loodusgiid teab, et üleujutatud Emajõe luhad moodustavad Eesti ühe suurima ajutise veekogu. Ning et need kuuluvad Euroopa võimsaimate hulka ja vanajõgedest läbi põimituna moodustavad kalade ning lindude paradiisi.

„Kaotasite jõe ära?“

Eriti aktiivne on liikumine linnuriigis hommikuse päikesetõusu ajal ning Orulagi jõuab veel enne seda, kui lodjasõiduhuvilised Tartust bussiga kohale jõuavad, näha lendamas haruldast jäälindu. „Ja päikesetõus – see oli võrratu!“

Lodjakapten Priit Jagomägi tutvustab varahommikuselt unistele loodushuvilistele lotja ja manitseb loodushuvilisi üle Emajõe viivate sildade all madalat profiili hoidma: „Vaadake, et sillaga vastu pead ei saa, lõhute veel silla ära.“

Emajõe veetase on väga kõrge, kuigi jääb teist aastat Kärevere kandis seilava lodjameeskonna hinnangul veel mullusele veetõusule alla. „Aga see tõuseb päevas kümnekonna sentimeetri jagu. Tõenäoliselt lööb mulluse rekordi üle,“ pakub Jagomägi.

Mullusest on lodjalastel meeles Emajõe luhal üle elatud torm. „Tuulistel päevadel keerab ka selle ajutise veekogu tormile. Lained olid ükskord ikka poole meetri kõrgused, kõigutas korralikult,“ meenutab Orula.

Loodusgiid räägib lodjasõidu kestel nii sellest, miks üleujutus tekib kui ka erinevatest lindudest, keda sõidu ajal näha ja kuulda saab.

Eile hommikul sai binokliga jälgida kaugel jääpangal tõenäoliselt mõnda raibet õgivat merikotkast. „Neil on tänavu hea aasta, paljud loomad ja kalad said hukka. Raiped sulavad praegu aegamisi välja,“ selgitab Orula.

„Sügavkülmutatud kala! Ja värske!“ torkab kapten vahele.

„Ja kui juhtute metsas kokku mustvalge pardiga, ei maksa arvata, et olete peast segi läinud. Sõtkad pesitsevadki puuõõnes,“ räägib loodusgiid eemal ujuvate lindude kohta.

Lodjameeskonna jutt ja omavaheline suhtlus on kaasahaarav ja vaimukas ning vaatamata varasele ärkamisele on uni juba esimese viie minutiga kui peoga pühitud.

„Sügavust on veel kaks meetrit,“ teatab junga Joonatan Kaivo giidi jutu vahele äkki.
„Kaotasite jõe ära või?“ küsib giid.
„Jõgi on olemas!“ kinnitab kapten. Mööda ääretult tasast veevälja, kus jõesängi on silmaga raske leida ka asjatundjail, aitab tal kurssi hoida kajalood ja kõik on kontrolli all.

Looduse hääled trassilt

Loodusgiidi küsimus on aga omal kohal, sest kuigi üle 1000 hektari suurune veeväli mõjub ahvatlevalt, keelab seadus luhtadel mootorsõidukitega liiklemise.

„Paneme nüüd mootori seisma, kuulame looduse hääli,“ teatab tüüripinni hoidev Priit Jagomägi äkki. „Tallinn-Tartu maantee on see, mida me kuuleme,“ torkab Orula talle.

Kuid – ka ilma suurema pingutuseta jõuab arvukate lindude laul lodja päikesetekile. Metsas sädistab metsvint, kaugel põristab rähn, üle jõe lendavad laukhaned, taamalt on kuulda luiki, vareseid, kajakaid, parte…

Maantee ei sega neist kedagi. Orula räägib, et Eesti parimad rohunepi vaatluskohad asuvad just sealsamas suure maantee ääres ja Emajõe luhtade linnuriiki hinnatakse üle kogu maailma. Rohuneppide haruldased pulmamängud meeldivad näiteks jaapanlastele, keda mais-juunis võib Emajõe luhal kohata bussitäite kaupa.

Kuid ka looduslodjasõit pakub vaatemängu ja seda viimase minutini – randudes saab vaadata, kuidas pootsman ja junga kinnitavad otsi kopra näritud võsatüügaste külge.
Kuigi Emajõe luhtadel ulbib veel sulavat jääd, on need tüükad ainus mälestus talve kõrgest lumetasemest, kus pika külma tõttu nälga jäänud koprad käisid toiduvarudele lisa hankimas.

Tänavuselt esimeselt lodjasõidult lahkuvad inimesedki on lõplikult talveunest ärganud ja teavad kindlalt – varahommikune lodjasõit on parim algus tööpäevale.

Lugu ilmus ka täna ajalehes, täiesti teistsugusena. Sestap ma panen blogisse variandi, mis on minu oma. Ja kõigile lugejaile soovitan soojalt minna kolm korda päevas Käreverest väljuvatele lodjasõitudele, lisainfot saab www.lodi.ee

Esimesed päikesenautijad

2011-04-12T07:22:00.002-05:00

Esimesed. Tervitasid mind eile metsaserval (paar meetrit eemal, künka taga, laiutab veel lumi).

Naudivad päikest.

Kahekesi.

Varsti on mets igasuguseid tüüpe täis :)

Värvi- ja tundepillerpall

2011-04-10T15:45:00.005-05:00

Kõige paremini võtab selle minu vaieldamatu lemmik Artur Alliksaar oma luuletuses "Kevadskertso".

Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma lõpp, ärge uskuge!
Kui keegi kõneleb tõtt, peab sellel olema mingi tagamõte,
aga valetada võidakse ka olulise põhjuseta.
Ärge suruge oma arvamust kellelegi peale, vähemalt mitte nii
kõvasti, et roided viga saavad.
Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine.
Hea oleks, kui enesevalitsuski omandaks demokraatlikuma
iseloomu.
Mõnda kahtlustatakse põhjusetult, mõnda tagajärjetult.
Kõik neelavad kevadõhku, aga ta kaloraaži ei oska keegi
kindlaks määrata.
Kõik imavad kevadilu, aga kui hakkad piletit küsima, siis
pomisetakse, et etendus olla igavavõitu.
Kelner, palun veel üks portsjon paukherneid!
Lisaks võit anda veel mõne salasalati!
Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani.
Jätkub vestlus tummteemadel.
Ärge laske tuju langeda, pärast on paha üles tõsta!
Kedagi süüdistatakse selles, et ta oma pilguga on süüdanud
südameid.
Tuletõrjekomando võtab ta käendusele.
Hiired joovad juba seitsmendat pudelit võlgu ja ootavad kärsitult
kassi, et see tuleks ja olukorra päästaks.

Tänavail on tohuvabohu.
Parke dekoreeritakse täie hooga.
Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.
Linnud tervitavad neid hingestatud oodidega.
Kevad läheb üldiselt moodi.
Arvustajad on ärevil
Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud.
Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida.
Vastutulijad noogutad üksteisele mõistvalt ja lähevad
millegipärast edasi.
Igatsused ununevad ja uuenevad üha muljete tempokas tulvas.
Suured sugestioonisüstlad ootavad kerget pöidlaliigutust.
Põõsatagused on täid noorte nümfide ninatarka naeru.
Õllevabriku vana kentaur läheb pidulikult pensionile.
Pegasused on lausa vahus.
Keegi annab ära oma hinge ja saab vastutasuks toosi tikke.
Ohvrirõõmu ei kahanda see karvavõrdki.
Kalad armuvad mõrdadesse kõrvuni.
Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma algus, võite vabalt uskuda.

Tähenduste otsimine ridade vahelt on ajugümnastika mõttes lubatud ja soovitatav!

Õied tabasin eile Tartu botaanikaaias.

Puude lõhkumine: mitu head asja ühes ehk rege rauta suvel...

2011-04-03T15:48:00.004-05:00

Üle aastate võtsin nädalavahetusel kirve ja lõhkusin puid.

Ajendiks praktiline vajadus. Kui mehi selleks tööks napib, peavad ju naised ise midagi ette võtma, et talvel sooja ja sauna saaks.
Viimati lõhkusin puid kuskil lapsepõlves.
Mälestused sellest on sellised... pigem ebameeldivad. Aga õnneks on asjad arenenud ja head tööriistad (loe: Fiskarsi kirves) paneb ka naise tundma end kõikvõimsana, sest puude lõhkumine nõuab vaid veidi füüsist ja oskust kirvest õigesse kohta suunata.
Lisaks tundele, et olen suur ja tugev, sai lõhutud puude virn minu käe läbi olulise lisa ning suur osa minu argipäevastressist jäi ka sinna kännu peale. Uskumatu, kui pingeid maandav selline tegevus on.

Täna küll käed pingutusest veidi värisesid ja mõned kondid on ka kangevõitu, kuid see läheb kõik üle.

Loodetavasti tundub uuel talvel saun tänu enda kätetööle tulisem... :P

Suhted kui kummipaelad

2011-03-30T16:23:00.001-05:00

Suhted on nagu kummipaelad, mille puhul väike pinge on lubatav, isegi soovitatav, kui kaks otsa tihedalt kokku jäävad. Kui see on liiga lõtv, laguneb kõik laiali, nagu need abielud, kus inimesed ütlevad, et nad ei tülitse kunagi, ja mis siis üleöö lahustuvad eimillekski, isegi mitte vastastikuseks süüdistamiseks. Liiga palju pinget, ja see katkeb. Kogu asi on tasakaalus. Häda on selles, et tavaliselt ei saa sa enne tasakaalu kaotamist mingit eelhoiatust.

Fiona Neill "Noore ema pihtimused"

Elada, nagu muud polekski olemas...

2011-03-26T16:39:00.004-05:00

Märtsi alguses käisin Ugalas vaatamas uhiuut etendust "Kollane nool", mis oma mõjususega võttis mind umbes nädalaks enda lummusesse. Sest küsimus: mismoodi elada, et meie maailmas mitte hulluks minna, mismoodi säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda õnne, on ikka mind aeg-ajalt painamas.

Seda enam mõtlesin ma täna, et inimloomus on ikka naljakas küll. Tasub vaid korraks kihutavalt rongilt (miljon tööd ja muret, lähedase inimese raske haigus jms, ühesõnaga piisavalt tegevusi, mis sunnivad pähe sõnaühendi: pean vastu pidama) maha hüpata - võtta vaba päev, tantsida öösel püramiidtamme all vana sõbraga valssi ja magada järgmine päev mõnuga maha, kui organism ütleb - sa vajad seda rohkem. Ja toob sulle selle tõestuseks kallale kerge kevadtõve, mida kihutavas rongis poleks aega põdeda.

Õnneks olen ma ise vähemalt end juba tundma õppinud ja kõige kiuste kevadtõbe ei trotsi. Sest alati on maailmas toredaid paiku ja sündmusi, millest ma osa ei saa. Aga mul on hea ka siin, kus ma olen. Ja mõnusat tegemist piisavalt :)

Ja päevasest kevadtõve väljaravimisest piisas, et sain täna veeta koos lastega ammu planeeritud mõnusa kevadtalvise päeva Otepääl - lumetuubida (tõsi, tänases tuisus nimetasime tegevuse tuisutuubimiseks), järvejääl jalutada ja niisama ilma vaadata.

Ja kogu selles lumetuisus panna silmad kinni ja ümiseda nagu Tom Waits.

Ja tunda, nagu öeldi ka postituse alguses mainitud lavastuses: «See, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»

Jääst jänes

2011-02-03T14:03:00.003-05:00

Tartu Raekoja platsis avati täna jääst jänese skulptuur, mis kestab niikaua, kui ilmataat talle päevi annab. See tähistab siis traditsiooniliselt järjekordse looma-aasta algust.

Veetsin seal läheduses veerand tundi ja keegi ei öelnud selle aja jooksul: "Näe, jänes!" Selle asemel öeldi: "Näe, euro." Ja üks ütles veel telefonis rääkides sõbrale reportaaži-vormis, et kui hoolega vaadata siis näeb jänest ka.
Skulptuuri teisel poolel on ka kroon, kuid kroonist ei rääkinud selle kuju juures enam keegi.

Kuigi see on jääskulptuur, mis seniolnuist nõuab kõige enam vaatamist, meeldib see mulle varasematega võrreldes kõige vähem. Aga ikkagi tasub teda vaatama minna!

Ja peale selle soovin kõigile lõbusat ja loovat kassi(jänese)aastat! Püüdkem ikka millegi järgi igatsedes meeles pidada, et imed juhtuvad hetkega, vaid võimatud asjad võtavad kauem aega...

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

2011-01-31T14:38:00.004-05:00

... kui tsiteerida klassikuid. Ehk - üks mu armsatest orhideedest puhkes sellel talvel juba kolmandat korda õide.

Elu on luule!

Diagnoos: märgsilm

2011-01-30T12:37:00.002-05:00

Täna on jälle see päev, kui ma ise ka ei usu, kui märja koha peal on mu silmad. Vaatad lastega tavalist perefilmi, poetad pisara. Vaatad suurematele mõeldud filmi, poetad pisara. Sahtlit koristades jääb pilk vana pildi peale, poetad pisara. No ja nüüd linkis hea sõber seda laulu - ja poetasin neli korda nii palju pisaraid kui päeva peale kokku.
Oeh.

Rõõm viib edasi

2011-01-28T06:21:00.002-05:00

Lõpetasin eile J. Powelli raamatu "Julie&Julia" lugemise. Selle lõpuosas oli lõik:

"Julia õpetas mulle, mida on vaja oma raja leidmiseks maailmas. See polnud üldse see, mis mina arvasin. Mina arvasin, et kõik on kinni - ma ei teagi - usalduses või tahtes või vedamises. Need on midugi head omadused, selles pole küsimustki. Kuid on veel midagi, millest kõik need teised asjad välja kasvavad.
See on rõõm."

Ka mina olen veendunud, et rõõm tegemistest on edasiviiv jõud. Kui sa ei armasta oma tööd, oma tegevusi, oled kurb ja õnnetu. Mina olen suure osa oma eluga jõudnud rõõmuni. Mis võiks olla veel parem, eksole!

Pildil on päikeseloojang Kakerdaja rabajärvel, novembrilõpune rabamatk seal oli puhas rõõm nii mulle kui pojale. Kindlasti oli oma osa selles suurepärastel matkajuhtidel!

Punamummulised kindad

2011-01-28T04:57:00.003-05:00

Üle pika aja kudusin tellimise peale kindad. Pille soov oli, et saaks valge jope juurde kindad ja kuna punane meeldib talle ka, võiks olla punasega nüansse. Veidi nuputamist ja - sellised nad tulid. Pille jäi rahule ja ausalt, ise kannaks ka neid hea meelega.

Pildil näeb vaid ühte kinnast, kuna kahte korraga unustasin pildistada :)

Ploomikee

2011-01-25T16:58:00.003-05:00

Käsitöövallas teen aeg-ajalt ka mõne tellimustöö. Kui seni on kõik olnud sellised lihtsamat sorti, siis sel korral sattus tõeline pähkel.

Esiteks ei leidnud materjali, siis selgus, et olin tellijast täiesti valesti kee tegumoe osas aru saanud ja siis oli veel materjali vaja ja... Nii on peaaegu kolm nädalat läinud.

Umbes pool tundi tagasi valmis selline kee. Ja nüüd süda valutab, et kas tellijale meeldib. Eks hommik annab arutust :)

Nüüd on veel ühed tellimuskindad lõpetada ning et üks sokijutt jäi poolhämaraks, hakkan hoopis heategevusprojektis heegeldama. Sest tegemise rõõm on tegelikult vaatamata kõigele kõige suurem rõõm.

Edit: Tellijale meeldis :)

Aasta masendavaima päeva kroonika

2011-01-24T15:30:00.003-05:00

Nonii, aasta masendavaim päev üle elatud.

Kui arvestada seda, et pärast hommikust sissemagamist oli päev kiire ja väsitav ning et Vabriku tänava jäärööpad lõhkusid auto põhjakaitse lõplikult, oli päev täitsa masendav.

Aga kui see ära unustada, polnud tegelikult häda, sest näha sai sõpru - juhuslikult ja meelega, sadas ilusat laia lund, mõned tööd said valmis, kududagi jõudsin ja päeva lõpetuseks plaanin mõnda hääd filmi vaadata.

Ja vaatamata masendavaima päeva virvetest oli täiesti naljakas kuulata Vikerraadio saadet "Vinguviiul". Selle kõrval, et inimesed muretsevad miinimumpalga väiksuse üle, ei pea nad paljuks raadioeetrisse helistada ka Marko Reikopi grimasside pärast... Täitsa naljakas oli. Teraapia mõttes peaks selle saate võtma oma igapäevasesse kavva :)

Nojah - järgmise masendava päevani siis!

Tahan vana finišit tagasi!

2011-01-23T15:56:00.002-05:00

Sel nädalavahetusel oli Otepääl taas suusapidu, mis pakkus vaatemängu ja emotsioone ja võttis mu hääle :) - Tore oli, ühesõnaga. Minu jaoks kuuendat korda.

Ainus, mille kallal nuriseda ja tegelikult on see vähemalt pealtvaatajatele oluline asi: uuendused staadionil olid viinud finiši rahvast tüki maad eemale plankude taha. Ja võtsid üsna kalli piletihinna juures ära suure osa rõõmust - ei näinud enam sportlasi nii lähedalt. Kui eile läksid ringid staadionilt rahva eest läbi, siis täna suusatasid sprtlased kuskil kaugustes. Täna oleks väga-väga tahtnud oma silmaga näha seda, kes millal üle joone libiseb - napikaid ja fotofinišeid oli päris mitu. Aga - sportlaste vaatamise asemel (kes teisel pool planku rühkides nägid välja nagu hülged) kinnistusid pilgud ekraanile, et tähtsatest sekunditest osa saada.

Kardan, et tuleval aastal on selliste tingimuste juures tribüünile pileti ostjaid vähem kui tänavu. Ja see oleks ju ometi piinlik, kui telekaamerad peaksid sportlastele taustaks pooltühje tribüüne näitama...

Seega - andke meile meie vana finiš ja veel suurem rõõm maailma suusaässade kihutamisest tagasi!

Pildil on tribüüni eest mööda rühkiv Andrus Veerpalu, kes tegi eile väga hea sõidu ja saavutas viienda koha.

Kuidas kasvatada lapsi?

2011-01-21T14:46:00.002-05:00

Eelmisel aastal lugesin palju, lisaks ka selliseid palju laineid löönud toredusi nagu Jesper Juuli "Sinu tark laps" ja Michael Winterhoffi "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?".

Ma pean ütlema, et olen selliste raamatute osas sageli päris skeptiline. Aga need kaks raamatut andsid mõtteainet, samuti sain seletuse ja raamid minu peas keerelnud mitmetele mõtetele. Seega soovitan soojalt :)

Neljapäeval käis Jesper Juul Tallinnas. Kahjuks ei õnnestunud mul endal tema loengule minna, kuid meeldetuletuseks endale ERR vahendusel kaks olulist mõtet:

"Kõige parem, mida üks lapsevanem oma laste heaks teha saab, on mitte takistada nende arengut terveteks ja elurõõmsateks inimesteks kasvamisel. "Ma võin teile garanteerida, et kui te loobute laste kasvatamisest viisakateks ja hoolivateks inimesteks, siis nad kasvavad nendeks, hoolimata sellest, et te pole seda neile peale surunud," toonitas Juul."

""Vanemad on väga enesekesksed. Neile meeldib olla populaarne ning nende armastus on seeläbi kaotanud oma soojuse. Seetõttu ei ole nendes perekondades tegelikku armastust ning nendest peredest tulevad väikesed türannid." See tõttu on Juuli sõnul kõige alus armastuse praktiseerimine perekonnas. Tunnet, et kedagi armastatakse tuleb väljendada ka tegudes."Fakt, et ma armastan oma naist, ei oma mingit tähtsust minu naise jaoks enne, kui ma pole oma armastust armastavaks käitumiseks," toob Juul näite elust enesest."

Karjäär algab elutoa diivanilt?

2011-01-21T07:48:00.005-05:00

Ühel õhtul mõtlesin siin kohtumistele, mis eelmisel aastal mulle osaks said. Need viisid mõtted veel ka kaugemale, et teha üks naljakas (?) kokkuvõtlik tähelepanek.

Nimelt on hästi palju praeguses teadusmaailmas ja üldse tublisid naisi, kes on oma karjääri hakanud üles ehitama, kohandades end oma kodu ja pere järgi. Töötades siis, kui selleks on aega, ning paigas, kus selleks parasjagu võimalusi on: elutoa diivanil, köögilaua taga, magamistoas jne. Samal ajal on see olnud loomulik, et pereisal on olemas kabinet, töölaud jms.

Naised on endale oma töönurga saanud sageli alles siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja koju tekib ruumi rohkem.

Ma võiks ka kontoris rohkem käia, aga elutoa diivan on mugavam.

Ehk on see märk :)?

"Üks mu sõber" ehk Tartu on sisetunne

2011-01-17T06:41:00.002-05:00

Hiljaaegu ilmus kinolinale Mart Kivastiku film "Üks mu sõber", mis üle pika aja kinost lahkudes tekitas helge ja mõnusa tunde. Ja teadmise, et sõbrad aitavad kõigest üle - ka siis, kui me neid enda sõbraks ei julge pidada või neid tõrjume. Aga me peaksime julgema sõpru enda kõrval rohkem näha ja tundma, nii ütles üks peategelastest mulle ka pärastises intervjuus.

Kuigi filmis on paralleelselt sõpruse teemaga ju ka teine - üksinduse teema. Aga eks need kaks ongi elus sageli omavahel seotud ja üksteisest läbi põimitud. Sest ka inimeste seas saab olla oi kui üksi.

Filmi peategelased on lihtsad inimesed. Praeguste peategelaste asemel võivad seal samahästi olla sinu või minu vanemad. Või meie ise. Ja meie lugu. Mis alati ei ole rõõmus - kui palju seda ülevoolavat õnne ja rõõmu argipäevas ikka on, eksole.

Küllap just lihtsate inimeste lihtne lugu ongi see, mis puudutab. Ja paneb meid mõtlema igavikuliste ja lihtsate asjade üle. Ja see on hea. Ehk on mõnigi inimene pärast selle filmi vaatamist parem ja mõni inimene vähem üksikum.

Pealegi - see film ei olnud ju üdini kurb. Naerda sai ka. Päris mitu korda :) Ning Tartu fännidele annab see film sellest pisikesest puust linnast oma näo. Millele lisab kindlasti mõne uue nüansi. Ehk nagu kirjutab Põim Kama: "Tuleb välja, et Tartus peitub muudki peale igavese kevade, nooruse ja õitsemise. On üksindust ja ükskõiksust, kaotusi ja petetud lootusi, täitumata igatsusi ning mahavaikitud tundeid."

Ja üle kõige meeldisis mulle Mart Kivastiku enda mõttekäigud laupäevases Päevalehes. Eriti see, kus ta ütleb, et Tartu on sisetunne.

Tegelikult ongi. Minul on oma sisetunde Tartu olemas ja ma armastan seda.

Mina jään ootama selle filmi jõudmist poelettidele nüüd.

Aga seniks - minge teie ka kinno :)!

Minu 2010

2011-01-16T16:27:00.003-05:00

Teen järjekordse katse naasta sõnalisse blogimaailma. Kuigi aasta on juba päevi käinud ja talve selgroogki murtud, alustan seda enda isikliku elu möödunud aasta oluliste sündmustega. Sest nende seas on paraku ka mõned sellised, mis tingisid minu pikaajalise vaikuse siin.

Aga - kõigest ükshaaval ja omasoodu.

Jaanuar

Selle kuu märksõnaks oli minu jaoks kindlasti talv: sai kasvatatud jääpurikaid, pidada talvepiknikke, suusatada ja uisutada. Aga mis oli kõige ägedam: käisin mägedes suusatamas. Ilmselt kõik, kes korra PÄRIS mägedes käivad, jätavad sinna tükikese oma südant. Nii ka mina. Ja nii vaatan iga päev südamepiinades, kuidas koht-koha järel täitub õnnelike inimestega. Tänavu ei pea rahakott seda reisi kuidagi vastu. Käin siis vähemalt korra Kuutsemäel või uues lumepargis niisama kiibitsemas... Aga järgmisel aastal lähen kindlalt!

Veebruar

Veebruaris oli jälle talv - minu sünnipäev, teemaks Lumpeni ball ja Pitka matk. Need tulevad mõlemad kaljukindlalt varsti jälle!

Märts

Naljakas - märtsis oli jälle talv :) Kuigi juba kevadehõngulisem. Matkasime lastega palju ja pidasime erinevaid piknikke.
Ilmselt on rändamine ikka veres ja kui kooli-töökohustuste kõrvalt kaugemale ei saa, tuleb kodu lähedal ringi tuuseldada :)

Aprill

Aprilli märksõnad on jällegi loodusega seotud, eelkõige on see suurvesi - suurvesi Tartus ning Soomaal, samuti Tuhala nõiakaev.

Mai

Mai oli lihtsalt ilus kevade tulemise aeg.

Juuni

Juuni oli see kuu, mis mind raputas tõeliselt. Kui muidu ajad oma isiklikud mured kuskile ära ja luusid looduses, siis juunis sai elu pahem pool oma karmi käega mul natist kinni. Nimelt - suri mu vanaema. Veidi enne jaanipäeva. Tema jaks sai lihtsalt ühelt rännakult tulles otsa. Sumedalt suvise pargi all.
Ma pole kunagi varem olnud nii lähedalt surnuga toimetamisele ja matuste korraldamisele kui seekord.
Ja täis nii valusaid mälestusi.
Sest vaatamata kõigele sain ma aru, et vanaemal on olnud minu elus oluline roll.
Seda kõike oleks olnud ilmselt kergem üle elada, kui ei oleks nii keerulist suguvõsa nagu meil. Kus pidevalt toimub mingi kummaline olelusvõitlus (kelle nimel? Mille nimel? - ma pole kunagi mõistnud) ning ausust ja siirust napib.
Ning kõik see on pannud kohutava musta pitseri ka kogu ülejäänud elule.
Ja sellega on raske elada.
Ma tean küll, et kõige tähtsam on elada nii, et enda tegemiste pärast ei peaks süda kripeldama, ja teisi austades. Kuid kui seda austust ei jagu inimestel, kes peaksid olema minu lähim ring, üksteise vastu, on see väga-väga valus.
Aga selle valuga tuleb õppida elama, ma tean.
Ma juba proovin.

Kindlasti aitasid asjadega hakkamasaamisele kaasa ka minu sõbrad A ja I, kes mu jaanilaupäeva õhtul voodist teki alt välja utsitasid ja sauna ning lõkke äärde lihtsalt olema meelitasid. Ma olen senimaani siiralt õnnelik ja tänulik selle pärast!

Juuli

Juulisse jääb imeline nädalane reis läbi Rootsi Taanimaale ja tagasi. Selles oli nii palju muljeid ja päikeselisi hetki, et see kõik mahuks ära ilmselt umbes poolde raamatusse :)
Mis on kõige ägedam, minu ammune armastus Skageni koolkonna maalikunsti vastu viis meid ka nende tegevusmaile. Ja vaatamata sellele, et kuulsat sinist valgust Skagenis otse ei õnnestunud meil näha (seal olles oli hoopis Põhja- ja Läänemere kohtumispaigas kergekujuline torm ja vähemalt pojal õnnestus märjaks saada nii, et lained tulid kahelt poolt korraga), on sealne pilvede taga hõljunud valgus senini minus ning ihkab sinna tagasi :) Naljakas, et mõne paigaga maailmas kohe on nii.

Ning juuli märksõnadeks on kindlasti kuumus ja Viljandi folk, tänu millele jõudis minu ellu uus muusikaline lemmik. Ja see, et väikevend läks sõjaväkke.

August

Augustis oli eredaid muljeid mitu.
Esiteks Käsmu ja Viru folk ning suur läbi Eestimaa põhjarannikule kihutanud torm, millega pidu lõppes. Ja adrenaliinirohke sõit öösel sähvivate välgunoolte taustal elektrita maakoju Järvamaal. Mille ümbruses torm tegi 1:0 mõnede armsate põlispuudega. Senimaani on vaade ilma nendeta kuidagi lagedavõitu...
Teine suur emotsioon oli sõprade L&H pulm. Ja mitte ainult - ka kaasalöömine selle korraldamises. Ehk siis minu kanda oli tüdrukuteõhtu korraldamine, mis tänu toredatele tüdrukutele kulges suurepäraselt ja emotsioonid olid pärast seda laes. Abiellumislubadusi tuli pärast seda õhtut mitmetelt niisama kooselajailt, eks paistab, kas nad seda ka hakkavad sel aastal täide viima ... :)
Ja kolmandaks käisime veel kuu lõpul traditsioonilisel reisil Muhumaale ning tänavu rändasime läbi mere ka Kõinastu laiule. See oli suvele suurepärane punkt!

September

Lapsed läksid 7. klassi. (SEITSMENDASSE - appi, appi! :)) Ja väike õde alustas õpinguid Tartu Ülikoolis.

Oktoober

Oktoobris alustasin käsitööblogiga, mille esimene mõte oli, tunnistan ausalt, kõrgelennuline, ehk lootus saada sel talvel suusatama :) Kuigi ehted võeti hästi vastu ja minu ehted on jõudnud päris paljude uute omanikeni, sain üsna ruttu aru, et unistusel olid liiga jõulised tiivad, mis väsisid enne kohalejõudmist. Selle asemel andsin endale võimaluse katsetada rohkem materjale ja end ehete vallas edasi arendada, sest tõsi on see - mida rohkem sa teed, seda rohkem sa õpid.

November

Novembris käisime pojaga elus esimest korda räätsamatkal.

Tegelikult möödus suurem osa novembrist reisi ootamise tähe all, see algas kuu eelviimasel päeval. Reisisiht oli Brüssel ja eesmärk osaleda Euroopa tervishoiuteemalise ajakirjanduskonkursi lõpuüritusel, kus kuulutati kõigi maade parimate seast välja Euroopa kolm parimat. Esikolmikukohti koju ei toonud, kuid reis oli väga-väga äge ja rutiinist kõrvalekiskuv igas mõttes.
Nüüd, kui kaks sügist järjest on saanud Brüsselis käia, tunnen ma end seal juba veidi kodusemalt. Ja pean tunnistama, et mulle see linn natuke meeldib.

Detsember

Detsembris oli jälle palju metsa ja tuisku, suusatamist ja sauna ning ehetevalmistamist.
Üle pika aja olime jõulud oma kodus Tartus, sest tuisk pühkis maakodust teed.
Ja detsembris sain tunnustuse oma tööandjalt: igal aastal kuulutatakse välja aasta parimad kolm lugu. Minu üks väga-väga valus lugu (see on vist ainus lugu, mille tegemise ajal ja pärast seda olen kõvasti nutnud) tunnistati teise koha vääriliseks. Meenutuseks olgu märgitud, et aasta varem sai minu artikkel III koha, seega tänavu oleks loogiline esikoht :)

Vot selline aasta. Siin on muidugi ära toodud sellised igavikulisemad märksõnad, mõistagi mahtus aastasse palju tööd, toredaid ettevõtmisi minu laste ja sõpradega, palju raamatuid, filme ja muusikat ning häid inimesi. Ning ka suhete ümbervaatamist ja uusi ägedaid tutvusi. Aga see kõik kuulub ju ühe elu juurde.

Värvilist uut aastat!

2011-01-02T18:27:00.004-05:00

Taevas - õrnpuhas türkiis hangede roosal kristallil.
Oma unelm on talvelgi hallil, vaid hingega tabatav on tema viis.
(A. Alliksaar).

Palju helisevaid viise ja värve uude aastasse!

(Taamal laiutab Purdi mets aasta viimasel päeval...)

Päkapikupakk heale sõbrale

2010-12-27T04:57:00.007-05:00

Traditsiooniliselt osalesime Sigridiga Kullaketrajate foorumi jõuluteemalises pakivahetuses. Sigrid sai paki Liisu-Liisalt

Pakis oli roosa sall, fimoroosidega juukseklamber, imeilus lepatriinukellaga järjehoidja, metallhelmed isetegemiseks, šokolaad ja kaart.

Sigrid ise tegi paki Ritneyle ning paki sisu näeb siit.

Mina sain toreda paki Helkarilt.

Selles olid vääääga mõnusad sokid, mis on head ühtviisi nii jahedal toapõrandal tatsamiseks kui ka minu matkasaapa sees kandmiseks, samuti kaks tokki lõnga kudumiseks jõulukaart ja...

... maitsvad ja nägusad piparkoogid, mis täiesti tervena kohale jõudsid. Ja kuigi Helkar foorumis kirjutas, et valge mahuline vatiin ei ole mitte tulevaseks käsitöö tegemiseks, vaid piparkookide turvaja, hakkasid mul pakki avades esimese asjana mõtted tööle, kus ma seda lähiajal kasutan :) Ja juba olen ka kasutanud - ühe armsale jõnglasele meisterdatud pihulooma sisse, et see ka pestav oleks.

Mina tegin loos tahtel paki Liisu-Liisale, seda näeb siit. Ja tundub, et saaja jäi rahule :)

Aga kokkuvõte on üks, nagu alati - oli tore pakivahetus!
Mulle eriti tore, sest nüüd ma ei pea tütre käest enam villaseid sokke laenama - nagu klassikaline lugu kingsepa ja kingadega ikka on, ei olnud ma seni endale jõudnud neid kududa :)

Sinilind viib sihile

2010-10-26T15:56:00.002-05:00

Justkui nägemispuudest oleks veel vähe, on Elli Ojakivi (47) pidanud rinda pistma ka ajukasvajaga. Ometi julgeb ta kinnitada: unistused on selleks, et täituda. Tuleb ainult tahta ja tasapisi tegutseda.

Elli ei küsi kunagi poes kohvi hinda otse, vaid laseb müüjal endale sobivat pulbrit soovitada. Elli tahab, et ta puue märkamatuks jääks.

Suur lühinägevus, -10, ei ole Elli igapäevaelu kunagi eriti seganud. "Keerulisteks olukordadeks on mul omad nipid," kihistab naine naerda.

Nägemine on Ellil kehv lapsest saati. Mikitamäe põhikoolis pandi krutskivennad esimestesse pinkidesse ja tüdrukud viimastesse, nii ka Elli. Tüdruku lühinägevus aga süvenes ja Elli liikus pingireas järjest ettepoole, kuni viimaks otsustati ta saata nägemispuuetega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli. Prillid omandasid ajastule kohaselt paksu pudelipõhja välimuse. Õnneks murdeeas nägemise halvenemine pidurdus ja praeguseni ajab ta läbi prillidega, mille tugevuseks kirjutavad arstid paberile -10.

Kodukoolis omandatud prillipapa tiitlist sai Elli Emajõe koolis lahti, muu poolest ei olnud see kool tema arvates kuidagi eriline. "Tõsi, üldharidusele lisandus töökasvatus: suuremad lapsed hoolitsesid väiksemate, vaegnägijad pimedate eest," meenutab ta.

Keskkooli lõppedes sai Elli enesekindlus aga esimese suurema hoobi. Tubliks kirjandimeistriks tituleeritud tüdruk kaotas ebaõnnestunud kirjatükiga hulga vajalikke punkte ja jäi lõpuks poole palliga välja Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomia erialalt. "Rohkem ma kuhugi minna ei julgenudki," tunnistab ta tagantjärele. Nii sai Ellist, nagu ka paljudest teistest nägemisvaeguritest tol ajal, tööline pimedate kombinaadis.

Et Elli oli aktiivne invasportlane, sobis talle plastmasstoodete ja filtrite monteerimine: osalise ajaga töö jättis sportimiseks piisavalt vabadust. Lisaks said need, kellel natukenegi rohkem nägemist kruvidega töötegemiseks, teenida tublisti lisa Rootsi lillereste valmistades. Töö kõrvalt korraldas Elli spordimetoodikuna teistegi nägemisvaegurite vaba aega. Kergejõustiklasena tõukas ta kuuli, heitis ketast ja viskas oda Saksamaal ja Iirimaal, Hispaanias ja Soomes. "Praegu tõukan kuuli ja viskan palli, muudeks aladeks pole mul vajalikku tasakaalu. Seljaradikuliit kimbutab ka," nendib naine.

Vaatamata headele tingimustele otsustas Elli pärast 19 aastat pimedate kombinaadis töötamist suunduda tasuvamat ametit otsima. Õigupoolest tundis mehest lahku kasvanud naine, et kolme tütre ülalpidamiseks on vaja toekamat rahakotti.

Kirjutamata testament

Üsna pea tabas seni rahulikult kulgenud elu ootamatu löök: Ellil avastati ajukasvaja. "Arstide sõnul oli operatsioon riskantne, ainult kümnendik sarnase lõikuse läbi elanud inimestest saavat endise elu tagasi," meenutab ta.

Pärast surmaotsusega sarnanevat uudist hakkas Ellil kiire: vaja laste elu ära korraldada. Noorim tütar oli saanud just kuueaastaseks. "Ilmselt oli hea märk see, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigega hakkama saada," tõdeb Elli. Testament jäi kirjutamata.

Operatsioonist Elli suurt ei mäleta, meenuvad vaid ebameeldivust tekitanud torud ja juhtmed, mille ta ärgates enda küljest leidis. Naine pani imeks, et mõni päev pärast operatsiooni teda vaatama tulnud tuttav palus tal jalgu ja käsi liigutada. "Alles hiljem sain aru, et tuttav tahtis teada, kas ma ikka liigun või olen täielikult halvatud."

Operatsioonijärgne aeg oli Ellile jube: ta ei saanud millegagi hakkama. "Kaks nädalat ei tohtinud ma voodist tõusta. Neli kuud kulus selleks, et õppida taas rääkima ja kirjutama," räägib naine. Ilma sõpradeta oleks Elli aga voodihaigeks jäänudki. "Nemad tulid ja vedasid mind Annelinnast Ihaste metsa kõndima. Oi kuidas ma ei tahtnud!"

Sel perioodil oli palju abi eksabikaasastki, kes käis Ellit aitamas. Näiteks ei lubanud ta Ellil kaheksandalt korruselt kunagi liftiga alla sõita, vaid sundis kõndima. "Mulle see sugugi ei meeldinud," mäletab Elli. "Arvatavasti ütlesin ma nendele headele inimestele ka igasugu inetusi. Ma olin kindel, et ei tule enam kunagi millegagi toime," põhjendab ta.

"Tagantjärele on mul väga hea meel, et lähedased alla ei andnud!"

Endist elu Elli tagasi ei saanudki, kuid rõõmu tunneb positiivse ellusuhtumisega naine sellegi üle, et tema haigusjärgne puue pole silmaga nähtav.

Oma lastest Ivist (20), Aivist (17) ja Airest (15) rääkides muutub Elli hääl tavapärasest veelgi rõõmsamaks. "Nad hoiavad mind väga," tunneb ta. Töölt koju minnes leiab ta eest hoole ja armastuse. "Nad jälgivad, et ma oleksin söönud ja kõik korras." Tänu Tartus elavale Ivile on Elli juba pool aastat ka vanaema, tütretütar Madlit tahaks ainult tihedamini trehvata.

"Minu ja mu õdede suhe emaga on nii eriline ja samas nii tavaline, kui üks ema ja tütarde suhe üldse olla saab," kinnitab vanim tütar Ivi. "Mis seal salata: meil on kõige parem emme maailmas!"

Ivi õpib Tartu Ülikoolis arstiks. "Ema haigused erialavalikut küll mõjutanud pole," lükkab ta tagasi. Ka Elli mäletamist mööda tahtis Ivi arstiks saada juba algkoolis.

Arstitudengist tütar usub, et päris kindlasti muutis ajukasvaja ema elu. "Pärast operatsiooni ei saanud ta ju enam tööd teha, kuid ta oli siiski elus ja meil olemas. Tal oli nii meie kui ka iseenda jaoks rohkem aega."

Puue: varjata või mitte?

Operatsioonist taastununa otsis Elli tulutult tööd. "Keegi ei tahtnud inimest, kes on nii vilets," tõdeb naine, kes tööandjatele oma probleemid otse ära rääkis. "Tööandja peab inimese hädadest teadma, ainult nii saab töökohal inimese heaks midagi muuta," on ta kindel.

Tunne, et temast pole kellelegi kasu, viis Elli elama sünnipaika Mikitamäele. Seal vajasid hoolitsust insuldi läbi teinud ema ja psüühikahäiretega õde-vend. "Ma tundsin end ometi taas kasulikuna!" Põhiliselt tuleb Ellil õe ja venna juures koristada ja neile poest süüa viia – oma puude tõttu ei tunne nad näiteks rahatähti. Palju jaksu kulub ka majapidamise korrashoiule.

Koduste hooldamise kõrvalt võttis Elli aegamisi enda hõlma alla Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu Mikitamäe osakonna. Ta korraldas naisselts Mixinaga küla korrastamist ning hakkas seisma Põlvamaa pimedate ja vaegnägijate eest kohalikes ühingutes. "Mul on kohe vaja end pidevalt arendada ja midagi paremaks muuta," räägib Elli. Aktiivne elu pakub talle rahulolutunnet ja võimaluse julgelt oma arvamust avaldada. Seda ta juba ei karda.

Ma ei usu, et nägemispuue on emale kunagi takistuseks olnud, pigem aitab see teda edasi," ütleb ka tütar Ivi. "Tänu pimedate seltsi aktiivsele tegevusele on tal põhjust Tartus ja Põlvas käia, ta on osalenud paljudel kursustel ja õppustel, kirjutanud projekte."

Ivi arvab, et ema oleks sama tegus ka ilma nägemispuudeta. "Siiski on tema aktiivsusel eriline väärtus just puude tõttu," lisab ta. Ivi peab aga väga väärtuslikuks ka aega, mil ema kodus oli. "Ta sai olla koduperenaine ja hooldada oma haiget ema. Nagu näha, juhtub kõik põhjusega, ja isegi ajukasvajast on tulnud ka palju head."

Uus algus

Pärast viit aastat kodusolemist sai Elli kokku raha, et minna massöörikursustele. "Nii igaks juhuks, et kui tööd ei leiagi, siis saan oma haiget õde rohkem aidata," põhjendab ta. Pooleaastaste kursuste järel mudis Elli aegapidi oma tuttavaid, kuid massööriks tööle pakkuda end kuhugi ei söandanud. Tööd leida tahtis ta ometi ja kandideeris lõpuks Värska sanatooriumi puhastusteenindaja kohale. Sõelale ta ei jäänud. "Me kartsime, et nägemispuude tõttu ei suuda ta oma tööd piisavalt korralikult teha," tunnistab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. Praegu on Elli aga ainus puudega inimene, kes Värska sanatooriumisse teadlikult tööle võetud - masseerijana. "Elli saab tööl hästi hakkama, sest tema puue ja töö iseloom teineteist ei sega. Nägemispuudega inimestel on head käed ja massöörile on see ju väga oluline," ütleb juhataja. Ka Elli tugiisik töö juures Anu Järveveer kiidab tublit naist. "Ta on suure jõudlusega, jaksab palju. Elli oskab oma puudega väga oskuslikult elada, kliendid seda märganud pole."

Elli arvates annab kogu tema senine elu jõudu talle edasi tegutseda ja uusi võimalusi otsida. "Niisama kodus istuda ja hädasid kurta pole kellelegi hea," on ta veendunud. "Lisaks pole tööl käies aega mõelda ka näiteks seljavaludele," lisab ta kelmikalt. Töö nautimist ei sega ka asjaolu, et sanatooriumini on 12 kilomeetrit ja buss viib sinna vaid hommikul. "Õhtul loodan headele töökaaslastele või lähen häälega," ütleb Elli. Rattaga tööle sõita ta praegu veel ei julge, sest vahel kimbutavad tasakaaluhäired, mis võimenduvad stressirohketes olukordades.

Oma elu pöördepunktiks peab Elli aga hoopis Tartu Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitust, kus psühholoog Helgi Toomsalu julgustas puudega inimesi võimalusi märkama. "Me ei tohi oma sinilinnu tiibu kärpida," teab Elli.

Mehisuse supernäide

JAAN EELMÄE,Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku direktor, Ellit opereerinud kirurg

Elli Ojakivil oli väikeaju poolkerade vahelise piirkonna ehk vermise healoomuline kasvaja.

See põhjustas tasakaaluhäireid, vasaku kehapoole kohmakust ja pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häireid. Viimane võib omakorda mõjutada nägemist - koljusisese rõhutõusu tõttu avaldub surve ka nägemisnärvidele.Kui sellise kasvaja eemaldab kogenud kirurg, on oht haige elule ja tervisele väga väike. Garanteerida ei saa juba kujunenud nähtude (tasakaaluhäired ja vasaku kehapoole kohmakus) taandumist. Samas võib pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häire taanduda ja võimaliku nägemise halvenemine võib peatuda, kuid nägemise täielik taastumine on haruldane. Ellil oli n-ö vana kasvaja, mis polnud moodustunud kuude, vaid aastatega. Nägemishäire algpõhjus see kasvaja kindlasti polnud.

See piirkond paraneb üldjuhul hästi ning haige kompenseerib nägemise abil tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Elli puhul on paranemine visam viletsa nägemise tõttu. Seepärast ongi eriti märkimisväärne tema ja ta lähikondlaste saavutus - Elli suudab liikuda, saab endaga hakkama ja on teistelegi abiks. See on mehisuse supernäide.

Päris kindlasti on paranemise mõttes oluline operatsioon, kasvaja liik, aga eelkõige ikkagi haige enda soov paraneda ning selle nimel vaeva näha. Viimase tarvis peab olema motivatsioon, meie haiget motiveerib ilmselt perekond. Kõne vähene takistatus ja kerged tasakaaluhäired ei saa täielikult taanduda, kuid haige võib nendega kohaneda ja paraneda kompensatoorsete mehhanismide abil.

Artikkel ilmus 2005. aasta septembris ajakirjas "TervisPluss" Elliga kohtumine umbes aasta jagu enne seda pani mind tõsiselt mõtlema elu väärtuste ja olemuse üle. Selle artikli tarvis rääkisime juttu Värska Sanatooriumi kõrval, päikesepaistelisel päeval, järve ääres pingi peal... Ma tunnen selle päeva hõngu senini - see oli soe ja päikeseline.

Svjata Vatra viib fännid folkekspeditsioonile Karpaatidesse

2010-10-23T16:35:00.009-05:00

„Ma pole terve elu jooksul ka vist nii palju korda saatnud, kui tänavu suvel,“ naeratab Ruslan Trochynskyi. Oktoobris CD, DVD ja dokumentaalfilmiga oma viieaastast sünnipäeva tähistava ansambli Svjata Vatra süda ja hing.

Lisaks CD ja DVD lindistamisele osales Ruslan Trochynskyi (33) nimelt koos bändiga Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil Läänemerel, lõpetas filmilooja Erik Norkroosiga koostöö oktoobris esitlusele tuleva dokumentaalfilmi „Püha tuli“ kallal ning hakkas õppima Mulgi muusiku rolli täna Ugalas esietenduvas lavastuses „Maakad“. Lisaks arvukalt kontserte nii Eestis kui välismaal ning lustakaid tegemisi koos oma abikaasa Terje ja kahe tütre Rute ning Kirkega.

„Ma kohe olen selline rahutu hing ja harjunud inimestega suhtlema. Mulle ei meeldi istuda kodus, juua diivanil lösutades õlut ja vaadata jalgpalli. Kui jalgpall – siis parem juba ise väljakul palli taga ajades,“ ei tunne mees end vähimalgi määral väsinuna.

Nii ei kujutanud ta ka kuue aasta eest tänu armastusele Eestisse elama sattudes elu ilma muusikata ette ning Ukraina punk-folk-rokkbändi Haydamaky endisest tromboonimängijast sai ansambli Svjata Vatra sarmikas liider. Viie aastaga on seesama bänd tulist folki mängides jõudnud suure osa eestlastest muusikasõprade südamesse. Nende „Kalyna“ on laul, mida laulab kontsertidel kaasa pea kogu publik.

Uuelt plaadilt saavad bändi vanad ja uued austajad kuulda vaid kaht uut lugu, Zilja Zeleneke ja Lety ptah, ülejäänud on paremik ansambli varem ilmunud kahelt plaadilt „Svjata Vatra“ ja „Kalyna“. „Uuel plaadil on meie kõige paremad lood tempokamad kui varasematel salvestustel ja jõuavad kuulajani just sellisena, nagu neid praegu kontsertidel mängitakse,“ selgitab Ruslan. Ka annab vanadele lugudele uut hõngu ja rütmipoolele jõulisust bändiga kaks aastat tagasi liitunud ukraina juurtega trummar Dmitri Dmitrenko.

Omamoodi maiuspalaks saab aga kindlasti plaadiga kaasasolev DVD, kus muusikasõbrad näevad ühe laulu esitamise jooksul bändi esinemas nii Viljandi Folgil kui Ukrainas, ja spontaanselt ümisemas ka bussis teel folkekspeditsioonile Ukrainasse.
Järgmist helikandjat ei maksa Ruslani sõnul Svjata Vatralt niipea oodata. „Viie aasta pärast ehk. Mõne loo sünd võtab pikalt aega ja kui mõned neist tulevadki kiirelt, siis selleks, et nad ka elama hakkaksid, peab neid kontsertidel palju läbi mängima,“ nendib Ruslan. Lisaks õpib bänd end tema sõnul läbi muusika tundma ja ainult nii on võimalik, et sünnib taas väga hea helikandja. Nagu seda on vastne „Zilja Zeleneke“.
___________________________________________________________________
Katkine tromboon ja varastatud trummid
Kaks aastat tagasi, veidi enne Svjata Vatra teise plaadi „Kalyna“ ilmumist, lõhuti Saksamaale esinema lennates pagasis Ruslan Trochynskyi tromboon. Tänavu, vahetult enne Riiga plaadi „Zilja Zeleneke“ lindistama sõitmist varastati trummar Dmitri Dmitrenko autost trummid. „Ilmselt varastaja polnud muusik, ta otsis lihtsalt midagi head. Mõned asjad sai Dima tagasi,“ meenutab Ruslan ja lausub, et kuigi Riias jäi tookord plaat salvestamata, ei kohku bändi liikmed tagasilöökidest.

„Mõnikord on uute asjade algatamiseks vaja vanast vabaneda. Tromboon oli mul viimane, mis alles ansambli Haydamaky aegadest. Dima elus oli ka palju muutusi,“ selgitab Ruslan, et kõikidel asjadel on elus oma energia ning seepärast nad tulevad ja lähevad täpselt omal ajal.

Svjata Vatra vastne plaat lindistati Tallinnas Eesti Raadio stuudios. Kolmepäevase live-sessiooni tulemuse on plaadile kinni püüdnud Alo Jaanivald, ilma kelle terava kõrva ja täpse käeta ei võeta ette ühtegi olulist esinemist alates selle aasta jaanuaris Hollandis Groningenis toimunud Showcase festivalist. Viimase lihvi andis plaadile lõunanaabrite menubändi BrainStorm helimees Talis Timrots.

Näitleb Ugala laval
Kuus aastat tagasi Eestisse elama asunud Ruslan Trochynskyist on saanud meie oma ukraina mees Mulgimaal, kes oma kirglise hinge ja tulise lauluga on sulatanud palju südameid. Alates tänasest näeb Ruslani tema täies eheduses Ugala lavastuses „Maakad“, kus mehel on kanda Mulgi pillimehe roll.

Lavastaja Taago Tubin toob Rootsist pärit ja seal palju kiitvat tagasiside saanud „Maakates“ püünele väiksemale kogukonnale iseloomulikud suhtumised läbi hingemineva perekonnaloo. Ruslani sõnul näitab see tükk ilmekalt, kuidas inimesed ihkavad seda, mida neil pole. „See lavastus peaks panema inimesed mõtlema, et ükspuha, kus nad elavad või mida nad teevad, peavad nad seda nautima ja tundma, et see on tema koht. Ainult nii saab olla õnnelik,“ lausub Ruslan justkui oma elust rääkides.

Muide, kuigi Ruslan puhub laval ka trombooni, ei maksa lavalt oodata Svjata Vatra muusikat, kuid vihjeid ja üksikuid viisikatkeid kuuleb küll. Ja Ruslanil pole see etendus teatrilavale astuda esimene kord – ta on näitlejana üles astunud ka Ukrainas ning mänginud Ugala orkestris etenduses Merlyn.

Kuidas Svjata Vatra tormi üle elas
Svjata Vatra lõi suvel kaasa Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil, andes Läti, Gotlandi, Rootsi, Soome ja Ahvenamaa sadamates kontserte ja lüües kaasa purjevarjuteatris.

Ventspilsi ja Gotlandi vahel tuli neil Emajõe lodja Jõmmu trümmis üle elada suur torm. „Istusime seal nagu lapsed hällis ja saime aru, miks lapsed hälli kiigutades kiiresti magama jäävad. See on lihtsalt nii hirmus tunne, et laps mõtleb ilmselt hällis, et parem ma juba ei karju, siis lõpetavad vanemad kiigutamise,“ naerab Ruslan Trochynskyi ja lisab peamise - kui reisid ühel laeval koos kahekümne inimesega kolm nädalat ja kõik on pärast veel edasigi sõbrad, võib seikluse kordaläinuks lugeda

Svjata Vatra
* Sündis 2005. aastal ja esinemisi on olnud arvukalt nii siin kui sealpool riigipiire. Ansamblis mängivad Ruslan Trochynskyi, Kulno Malva, Juhan Suits, Kalle Kindel, Dmitri Dmitrenko.

* Seni on bändil ilmunud kaks plaati – „Svjata Vatra" ja „Kalyna“. 20. oktoobril esitletakse Tallinnas kinos „Sõprus“ dokumentaalfilmi „Püha tuli“, sellele järgneb plaadiesitluskontsert VonKrahlis. 22. oktoobril saab sama programmi näha Viljandis Pärimusmuusika Aidas ja 23. oktoobril Tartu Genialistide klubis ning sügisel ka Riias, Liepajas, Helsingis ja Tamperes.

___________________________________________
Selle sissekande põhjuseks on ilmselgelt ka see, et pooleteise tunni eest naasin uue plaadi esitluskontserdilt, mis oli taas väga tuline ja vist isegi seniseid parimaid SV-l minu jaoks. Enne kontserti oli aga uhiuue dokumentaalfilmi "Püha tuli" esilinastus.

Selle filmi ainus miinus oli minu meelest, et kui sa bändi looga kursis pole, jääb taust arusaamatuks ja vast ka filmi kogu sisu ei jõua kohale. Kuid kultuuriekspeditsioon Karpaatidesse oli tõeliselt südantsoojendav, lummav, teele sundiv ja millegi eheda järgi igatsema panev. Ohhh, kuidas ma tahan mägedesse! Ja Käsmu!!!

Aga igatahes soovitan ma seda 56 minuti pikkust filmi vaatama minna, esialgu on teada, et oktoobri viimasel nädalal jookseb film kinos Sõprus. Ja kes tahab tausta teada, võib lugeda ka seda ja seda .

______________________________________________________________________________

Fotode autorid:

1. Aldo Luud. Selle foto pealkiri võiks minu meelest olla: Paigalseisu ei armasta.
2. Teet Malsroos.
3. Uhiuue CD/DVD esikaas
4. Foto teatri Ugala arhiivist.

Uued sarjad

2010-10-23T16:28:00.002-05:00

Nii, et ma ikka olen natukene sõnaaher ja ei ole mõnedest asjadest üle saanud või ei oska neid sõnastada, siis otsustasin, et lasen oma armsatel sõpradel, kes siia blogisse tee jõunud, lugeda ka midagi toredat ja alustan kahte uut sarja - ilmumata ja ilmunud lood.
Ilmunud lugudest tahaksin siin ilmutada artikleid inimestest, kellega kohtumine on minusse jätnud mõjusa jälje, kuid kellest kirjutatud lugu on ilmunud mõnes sellises väljaandes, mis levib vaid mingis kitsas ringkonnas.
Ning et minu igapäevatöös tuleb kahjuks ikka ette (õnneks harva), et mõned lood jäävad erinevate ebasoodsate mõjude kokkulangemise tõttu ilmumata, siis oleks ka see hea koht nende ilmutamiseks. Vähemalt iseenda jaoks, sest minu jaoks on suurem osa enda tööst tähtis.
Ja ehk leiab siia mõnikord tee ka mõni artikkel väga kaugest minevikust (just leidsin ühest kastist loo Annest ülikoolis... seda oleks ju tore mälu värskendamiseks lugeda :))
Ühesõnaga - toredaid lugemiselamusi!

Nutupirukas, mis maitseb hää

2010-10-08T06:57:00.003-05:00

Tegelikult on tegu siis sibulapirukaga. Kuid kuna selle valmistamine kokale ei ole sugugi lihtne (need kaks korda, mida ma teinud olen, olen löristanud ise nutta, samuti on muutunud kummaliselt härdaks kõrval hängivad lapsed), siis sai pirukas nimetatud nutupirukaks.

Põhja jaoks segasin omavahel kokku 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr võid ja veidi soola. Surusin taigna klaasvormi.

Piruka katteks koorisin viis suuremat sibulat ja praadisin need pannil klaasjaks. Siis panin need kaussi, tükeldasin juurde veidi suitsuvorsti (mina ostsin uhe 14 kroonise paki Snack-drive vorstikesi) ning segasin need ära paki 10% hapukoore ja ühe munaga. Maitsestasin seda segu soola ja pipraga.

Siis valasin segu vormi ja panin kogu kupatuse ahju. Umbes 30-45 minutit ta seal 180 kraadi juures küpses (et helepruuniks muutuks pealt). Ja valmis ja maitsev ta sai.

Mis on tore, et kindlasti on see nutu-sibulapirukas tervislik. Ja see maitseb ka sibulavihkajaist lastele. Ausalt!

Soe käsitöö

2010-10-07T11:50:00.006-05:00

Vahepeal olen ohtralt teinud käsitööd.

Glamuurset:

See kotike on leidnud omaniku.

Aga see ja järgmine ootab omanikku. Lilla koti mõõdud: pikkus 14 cm, kõrgus 9 cm

Rohelise koti mõõdud: pikkus 14,5 cm, kõrgus 8 cm. Avastasime just, et nendes saab mõnusalt hoida ka prille :) Seni on neid kasutatud kosmeetika, telefoni jms hoidmiseks. Kaks sellist kotti on veel valminud, kuid et need pole tellijateni jõudnud (läksid tellimusel sünnipäevakingiks), siis ma nende pilte veel ei näita.
Kui aga keegi on neist kottidest huvitatud, andke märku.

Edit: roheline kotike on ka omaniku leidnud.

Aga et glamuur ei toida ega soojenda, tuleb vahepeal ka midagi praktilist teha. Ühtede ammuste eeskujul kootud sokid tütrele. Jahedaks muutunud hommikud on ilmne kinnitus sellele, et ega tali taeva ei jää.

Glamuuri

2010-09-20T14:00:00.003-05:00

Sain täna valmis oma punase kotikese, mille kallal siin tükk aega pusimist oli.

Idee ju iseenesest lihtne - lõng nimega Katia Trico Fieltro on mõeldud masinas viltimiseks. Et tee aga oma asi valmis, pista masinasse ja seadista see 40 kraadise pesuprogrammi peale.
Tegelikkuses oli asi aga keerulisem. Kudusin ühe toki lõnga lapiks, millest kott kokku õmmelda. Pistsin selle pesumasinasse, seadistasin masina 40 kraadi peale. Kuid tulemus - peaaegu ei miskit.
Pärast pesumasinast väljavõtmist nühkisin veidi käsitsi viltida ja siis hakkas tulemus veidi looma, kuid polnud ikka päris see. Eelmisel nädalal lõngapoes käies kurtsin oma muret ja ennäe - ka müüjail endil olnud lõnga katsetades sama probleem. Aga 60 kraadine pesuprogramm andnud juba tulemusi. Proovisin siis kodus järgi ja peaaegu tuligi.
Nüüd kaunistasin kotikese ära ka ja olen täitsa rahul. Veelgi enam - olen kindlalt veendunud, et mul on vaja selliseid pisikesi kotikesi, kuhu mahub telefon, huulepulk ja pisut raha veel paljudes erinevates värvides. Ja lilla lõng on juba kapi peal ootel. Ja ilmselt siis need kotid, mida ma parasjagu ei tarvita, hakkavad endas peitma fotokat, GPS-i või muid tarvilikke asju.
Ahjaa, seda õppisin ka, et asja peaks enne pesumasinasse pistmist ka kokku õmblema ja viimistlema. Valmis asi on lihtsalt nii paks, et selle töötlemine on keeruline.

Täidetud maitsev sügis

2010-09-18T10:33:00.002-05:00

Septembrikuine "Eesti Naine" pakkus inspiratsiooni päris mitmes osas. Ka köögis - nimelt retsept "Täidetud sügis" pani kohe askeldama. Tulemus on selline:

Kui originaalretseptis sai valmis korralik ahjuroog koos kartulitega, siis mina pole seda teinud, lisaks kohandasin retsepti vastavalt sellele, mida parasjagu kodus oli. Aga täidetud paprikad ja tomatid olid imehead ja viisid kogu perel keele alla.

Nende valmistamiseks puhastasin paprikad seemnetest ning tomatitelt uuristasin välja sisu. Tomati sisu panin kaussi ja segasin selle hakklihaga (u 500 g), sellele lisasin veel ühe muna ja u 100 g keetmata riisi. Lisaks maitseks muskaatpähklit, soola ja pipart. Korralikult läbi segatud täidise toppisin paprikate-tomatite sisse ja ladusin köögiviljad oma ahjuvormi. Piserdasin need pealt õli, vee ja maitseaineseguga ja küpsetasin ahjus u 1,5 tundi. Tulemus on proovimist väärt - eriti sellise ilmaga nagu täna.

Parvemees Matti

2010-09-17T15:14:00.005-05:00

Täna õnnestus mul teha üks südantsoojendav tiir mööda Tartumaa hoolekandeasutusi. Päeva jooksul kriipis hinge päris mitu kohtumist, üks meeleolukamaid oli parvemees Mattiga.

Matti on nimelt see mees, kes aastaid on vändanud Kavastu parve, et nii ümbruskonna inimesed kui juhuslikud rännuhimulised ikka otsemini üle Emajõe saaksid. Mõned aastad tagasi sai Matti ka teleekraanil töömurdja tiitli. Oma elus on Matti ikka päris suure hulga tööd maha murdnud.

Aga Matti on ka krutskimees. Kui suurest hulgast naistest koosnev seltskond täna parvega üle jõe sai (täna väntas parve üks teine mees, kuid kas Matti on juba pensionile jäänud, jäi elevuses küsimata), oli Matti kohal nagu viis kopikat ja küsis, kas keegi talle naiseks ei taha tulla.

"Ma suudlen su silmi..." algas tema külgelöömisviis. Ühele naisele teise järel. Kuniks paar asjalikumat küsisid, kas ehk Mattil suitsukala pole. Aga no kuidas siis ei ole kala mehel, kelle jaoks Emajõgi on peaaegu kodu (vaata allpoolt, milline oli jõgi peaaegu Matti koduväravast vaadatuna täna). Muidugi oli! Ja nii viis ta karja naisi endale koju ja tõi toast kaks värskelt valminud hõrgult lõhnavat suitsulatikat.

Ja saatis naised teele, neile ühe laulu, ühe suupilliloo teise järel esitades.

Matti on muhe mees, kellega kohtudes on tunne, nagu oleks vana sõpra näinud. Kuigi elusast peast nägin mina teda esimest korda, niisamuti, kui sõitsin Kavastu parvel elus esimest korda. Eriti meeldivad mulle Matti nägu ja silmad - nendes on kirjas Matti elulugu.

Madis Jürgen on Matti olemuse tabanud peaaegu kümnesse. Päriselt aimu saab sellest aga ainult Mattiga kohtudes.

Miks me nii tõbised oleme?

2010-09-15T06:30:00.002-05:00

Kas keegi tark oskaks vastata küsimusele, miks paljud (mina, minu pere, paljud tuttavad ja nende lapsed) pärast nii imelist suve juba septembri alguses täitsa haiged on? Ja ikka korralikult ja igasugustes jõledustes?

Suve viimase päeva lummuses

2010-09-14T15:29:00.006-05:00

Täna, kui akna taga sadas ja sadas kullastes päikesekiirtes kollaseid lehti, oli raske end tööle sundida. Vajalikud asjad said küll tehtud, kuid mõtted olid mujal. Ennekõike meenus, ilmselt oma värvide, helesinise taeva ja päikese tõttu päev, mis oli minu jaoks selle suve lõpu alguseks.

See oli päev, kui Eesti tähistas oma taasiseseisvumist ja inimesed pidasid plaane ühislaulmiseks. Meie olime aga ühe väikese seltskonnaga kogunenud Muhumaale, nagu seda igal suvel korra on tehtud. Igal aastal oleme seal midagi põnevat teinud/vaatamas käinud, sel aastal ootas ees matk Kõinastule. Laiule, kuhu saab lihtsalt läbi mere jalutada.

Kuigi mõned päevad enne seda olid olnud vihmased, oli ilm seekord meie poolt. Tee Kõinastule oli tõeliselt maaliline.

Ja just see vaatepilt mulle täna meelde tuligi.

Selle juurde veel lõbusat lobisemist sõpradega, meretäis millimallikaid, fossiilid - üks uhkem kui teine, turnimist tulepaagi otsas ja silmapiiri silmitsemist, uudishimulikke hobuseid, mõrkjaid kadakamarju ja äkki tekkinud tunnet, et ühte väravat oleks nagu varem näinud.

No ja pärast Kõinastu kohta lugedes selgus, et ilmselt ongi see nii, sest sellel laiul on filmitud suur osa filmi "Mehed ei nuta" materjale.

Lapsed meenutavad sellest päevast, muidugi, heldimusega tagasiteel peetud vee- ja vetikasõda. Tänu taevale, et on olemas sõbrad, kes lastega selliseid asju ette võtavad, siis saavad vanemad jääda rahulikuks ja soliidseks :)

Järgmisel päeval kiirustas argipäev meid juba mandrile tagasi ning kui muhult lahkudes oli ilm veel selline soe ja sombune, siis mandrile jõudjaid tervitas sügisjahedus ja vihm. Sinna see suvi jäigi.

Ma tean küll, et kalendri järgi suvi veel kestab, kuid minu suvi täis vabadust, kogemist, rännakuid ja mõnusat aega koos perega sai otsa just siis. Kahju, et see argipäev nüüd pea üheksa kuud ehk laste järgmise koolivaheajani kestab :)

Ahjaa, selsamal päeval proovisin ma ka oma elu esimest kadakavihta. Mis oli päris tore kogemus erinevalt nõgesevihast, millega ma end suve alguses vihtuda proovisin. Rääkigu naisteajakirjad mis tahes - minu jaoks oli see elu jubedaim kogemus. Ja edaspidi täiesti välistatud. Aga kadakavihta peaks sagedamini proovima.

Kas kulgeda või olla õnnelik?

2010-09-13T14:46:00.004-05:00

"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"

Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"

Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.

Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.

Seemneprintsiip

2010-09-11T17:31:00.004-05:00

"...kui mina midagi kirjutan - noh laule või midagi - siis ma teen seda alati niisugusel seemneprintsiibil, et sealt seest oleks kunagi võimalik mingi ammune tore päev või tunne või hoopis mõni nägu välja joonistada. See on nagu seemnete tekitamine, mis on võimalik millalgi jälle kasvama panna või umbes nii..."

Selline mõte jäi paljude muure kõrval kõlama eile Draamafestivali raames nähtud etenduselt "Algus".

Kuid sellesama mõtte väljaütlemise järel sai selgeks minu tasapisi pähe tekkinud mõte, et olgugi sõnad aeg-ajalt mõttetud, ma vajan neid ka iseenda tarbeks. Justnimelt, et kunagi meenutada mõnda päeva või tunnet.

Ehk. Mulle tundub, et ma olen päriselt blogimaailmas tagasi.

Tuleb...

2010-08-01T15:37:00.003-05:00

Taevasse kõrguv pihlakas Kirumpää linnuse varemeil. Tabatud täna.

Miks kajakaema karjub?

2010-07-13T15:05:00.006-05:00

Kui pea kohal röögivad kaks kajakat, ei maksa arvata, et neid ajab meeleheitele tuul või et nad tahaksid grillilt sinu Talleggi kana süüa. Neil on hoopis pojad sinust paari meetri kaugusel...

Selline õppetund sai selgeks möödunud nädalal Otterbäckeni kämpingus Euroopa suuruselt kolmanda järve ääres.

Luban, et kirjutan siia vähemalt reisimuljeid ja vast nüüd midagi muud ka. Tihedamini.

Tahtsin siia kajakaema pilti ka panna, kuid see ei õnnestu mingil põhjusel. Ehk hiljem.

Pakivahetus: aitame sõbral kodu kaunistada

2010-06-01T04:07:00.001-05:00

Osalesin taas Kullaketrajate pakivahetuses. Sel korral siis aitasime sõpradel kodu kaunistada. Pean ütlema, et minu jaoks oli see väga keeruline vahetus, sest väga raske oli teha pakki inimesele, keda sa ei tunne ja kelle kodu pole kunagi näinud. Valisin ise paki sisse midagi klassikalist, kuid kas see saajale ka meeldis, veel ei tea. Lisaks unustasin enne saatmist ka pildi tegemata...

Mina sain aga paki Ussiceselt. Ja see oli väga mitmekesine ja tore pakk. Minu lemmikuks said kohe kuldse kotikese sees olnud klaasimarkerid - ma olen nende tegemise peale palju mõelnud, kuid tegemiseni pole jõudnud - pajalapid ja tillike riiv. Viimased leidsid kohe koha köögiseinal rippuvate konksude külge :) Aga lisaks olid seal veel kreekerid ja väga kauni paberidisainiga šokolaad, akna ette riputamiseks siidimaalid (ma ei teagi, kuidas neid õigem nimetada oleks) - need leiavad tee meie maakodusse. Ja kõige krooniks film "Briljantkäsi", mis pakkus palju rõõmu ja äratundmist meie pere täiskasvanud liikmeile, lapsed meie vaimustust mõistagi ei jaganud... :) Aitäh, Ussice!!!

Oli jälle üks tore-tore pakivahetus!

Kodumetsa ilu

2010-05-09T13:40:00.004-05:00

Luusisin täna koos poja ja vennapojaga kodumetsas.
Silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav tärkamine on seal meeliülendav.

Emadepäev on ilusal ajal.

Kolm korda kevadet

2010-05-02T15:18:00.004-05:00

Palju vett on merre voolanud. Ja siia pole kirja saanud ridagi. Sest kiire on - tahaks kevadest ju kõike saada. Ja mõnda asja ei taha siia kirja panna ka.

Aga vahepeal sai ühele poole taas üks pakivahetus. Isetegijates, 3x kevadet.

Tegin paki Perennale. Raske oli teha, sest blogi tal pole. Aga pärast pikka kogumist valmisid sellised asjad. Pakk oli ilmselt veidi ka tuhavangis, sest läks Saksamaale ja esimesed mitu päeva lennukid ei liikunud...

Panen koti pildi siia eraldi ka.

Sest kuigi selle kokkunikerdamise protsess oli raske, nautisin ma seda väga. Ja tegelikult oleks endalgi sellist kotikest vaja, lihtsalt oma lemmiktoonides :)

Mina ise sain paki Konnalonnilt.

Selles oli kaunis sinilillevärviline sall, salvrätitehnikas kaunistatud alus ja ise valatud geelküünal. Viimasest sai koheselt mu lemmik - oma lihtsuses ja õrnuses meeldib see mulle väga.

Kokkuvõtteks oli jälle üks tore vahetus.

Katkenud tee

2010-04-18T12:23:00.001-05:00

Vanal Peedu veskitammil käib võitlus. Kumb jääb peale, puu või vesi?

Minul on mitu tahku...

2010-04-11T13:55:00.011-05:00

Elul on ikka lahedalt palju tahkusid :)
Et sel nädalavahetusel ära sõita ei saanud, veetsin sellest suurema osa loomulikult jõe ääres - midagi pole teha, kui Kausikujulises Kalurikülas on tunda mereõhku, siis on vesi kahtlemata tegija... Eriti siis, kui ta tõuseb iga päevaga.

Ehk siis - nii jalgsi kui jalgrattaga jõe äärde sattudes tuleb kangekaelselt kõnniteedel käijatel (sõitjatel) arvestada ka veetakistusega.

Mereröövlilaev võib end muidugi praegu õigusega laevaks pidada. Ja lapsed tunda end päris meremeestena.

Minu lastele meeldis ka väga omadega jões olla :) Mis seda viga teha, kui jalas on tõhusad kummisaapad :)

Aga igatahes tasub jõe ääres jalutades olla tähelepanelik - oksaraagudel kiirsõitu nautivaid linavästrikke ei õnnestunud mul üles püüda, kuid oksarägastikus puhkavad pardid olid ka mõnusad jälgida. Neid mööda jalutavad inimmassid ikka üldse ei kõiguta.

Vähe sellest - kui on soovi, poseerivad nad mõnuga. Ja jalutavad rõõmuga kaasa.

Aga lastel on rõõmu laialt. Sest seal, kus laiutab muidu rand, on nüüd määratusuur veeväli. Ja rannaatraktsioonidel turnides saab osa veepargi põnevusest - kas kukud vette või mitte. Poisslapse tõin sealt koju täiesti märjana... :)

Ja tõelist kadedust tundis kummikuteta ema siis, kui tütar oli kuskil seal kaugustes päikese käes juba veerand tundi kevadet nautinud.

Ning lisaks kõigele sellele said nädalavahetusel puhtaks aknad, käidud K sünnipäeval ka imehääl Kosmikute ja SingerVingeri kontserdil. Sellest ka päevased üminad ja pealkiri sellel postitusel - on kasevete aeg!

Ja elu on täitsa kevadlill.

Vetepeegel

2010-04-08T13:54:00.002-05:00

Kui jõest saab taevas ja taevast voolav jõgi...

Elu on mäng :)

Piirid

2010-04-07T15:35:00.002-05:00

Kust läheb piir näilise ja tõelisuse vahel? Ja kumb on parem? Õigem? Ilusam?

Ilus elu on täis küsimusi.

Kevadveed ja -teed

2010-04-04T12:29:00.011-05:00

Sellel nädalavahetusel sain taas kogeda seda, kui erinev on Eestimaa. Kui Tartus käivad lapsed koolis juba ketsidega, siis maal oli ilma kummikuteta liikumine võimatu. Ja mitte ainult pori pärast - paljudes paikades oli lumi veel valdav. Märg lumi.
Sest selle nädalavahetuse suurim tegija oli ilmselt vesi - oma ilus ja valus.

Näiteks hakkasid Tuhala nõiad saunas vihtlema ja nõiakaev üle "keema". Mina nägin seda looduse imet esimest korda elus. Varasematel aastatel olen lihtsalt jõudnud saunaõhtu lõpuks.

Meie käisime Tuhalas kaevu "keemise" esimesel õhtul ja siis oli rahvast veel vähevõitu, kuigi neid voolas sinna ja sealt ära lakkamatu joana. Huvitav, mida mõtlesid need Ülo Õuna loodud kivist Eit ja Taat, kui kogu see kirev kamp nende selja taga edasi-tagasi saalis. Üks härra oli lausa lipsu ette pannud, ülikonnapüksid jalga ja kingad ka...

Täna käisime ühes minu lemmikpaigas. Endla looduskaitsealal, Oostriku allikatel. Sealse rahu ja ilu vastu ei saa miski. Isegi mitte allika kõrvalt mööda minev tee, sest uitajaid sellisel porisel ajal sinna väga ei satu.

Küll oli seal romantikaotsijaid käinud talvel. Looduslikku ilu olid nad vürtsitanud küünlaleekidega... Ja siis pooleldi põlenud küünlad ja nende metallümbrised lihtsalt allikaserva ja - vette jätnud. Korjasime lastega neid paarkümmend tükki. Selline asi teeb kurvaks...

Aga et looduses peab valitsema tasakaal - pärast küünalde kokkukorjamist märkasin, et kullased vesikupud hakkavad vaatamata allikate ümber laiunud jahedusele ja lumele oma õisi avama... Küll nemad juba teavad, millal on õige aeg!

Tee ääres seisid väsinud varemed. Kunagi oli siin uhkete kaaristutega Norra mõisa tall-tõllakuur.

Ja Norra mõisa härrastemaja ise. Ehitatud 1792. Renoveerimine on pooleli, kuid vähemalt ei lagune miski nii hullusti, nagu ma mäletan seda oma lapsepõlvest. Tõsi, siis võis varemetes käies imetleda vanu seina- ja laemaalinguid. Nüüd on ainult hall betoon.

Koduteel kohtasime veel maastikku mäe ja veistega.

Ja nädalavahetuse lõpetas tänase päeva kohustuslik osa. Vähemalt nendes peredes, kus on lapsed.

Oli tore nädalavahetus :)

Päevapuudutused

2010-04-01T16:08:00.005-05:00

Mulle see kevadine kellakeeramine kohe üldse ei passi. Ime seegi, et silmad praegusel kellaajal veel lahti. Sestap pikka juttu ei tee.
Ei jaksa lihtsalt.
Ehk pildid annavad mõne puudutuse minu päevast.

Käisin külas Reelikal, kelle õnnelepatriinud on jõudnud väga paljude inimesteni. (P.S. Kui on keegi, kelleni pole, andke märku. Organiseerime! See pilt on tehtud suvel folgi ajal Viljandi Jaani kirikus)

Piilusime Soomaa rahvusparki, mis teiselpool seda sängist välja voolanud vetemöllu paistis. Ilmselt teega selle all on halvad lood.

Ja siis oli üks tore meisterdamisõhtu minu elus tähtsat rolli mänginud majas, kus praegu elavad sõbrad. Selles majas käimine jätab alati sellise mõnusa tunde sisse. See jalamatt oleks mind justkui kõnetanud :)

Ja lisaks nägin veel kolme kirjut liblikat ja kahte pesal istuvat üsna väsinud ilmega toonekurge.

Elu piltides

2010-03-29T07:05:00.009-05:00

Minu kaks nädalat on möödunud tihedate tegemiste all. Kirjutamine läheks pikaks, sestap mõned hetked pildis.

Lumetuubisin Otepääl...

... ja imetlesin Pühajärve ühes piknikuga selle ääres. (Jalad said küll märjaks, ei maksa liiga hoogsa sammuga järvele tormata, kui kevad on õhus :))

Külastasin Luigeparadiisi. (Minu kui maalapse jaoks on luige ja NII paljude luikede nägemine nii lähedalt erakordne sündmus. Ma tean küll, et luikede toitmine on surnud ring. Meie viisime neile kaerahelbeid...)

Uurisin Türisalus, kas kevad kuskilt juba paistab.

Nägin elus esimest korda jäämuinasjuttu Keila-Joal. Rohkem lõunaeestlasena olen põhjaranniku enda jaoks alles hiljaaegu avastanud. Jägalale olen jõundud paaril talvel, Keila-Joale alles pehmematel aastaaegadel. Tänavu sai reis tehtud vastupidi.

Käisin KUMU-s Kadri sünnipäeval. Soovitan soojalt :) - ühes giidiga olid mitmed näitused palju rohkem mõistetavad. Kuigi mõned pildid olid mulle tuttavad selleltki näituselt. Näiteks selle raamatu esikaane oma. Nüüd sai seda lihtsalt oma silmaga kaeda. Mõnusam tunne oleks olnud, kui oleks näpuotsaga silitada ka tohtinud - mina pean kohe asju millegipärast näpuga katsuma. Aga ma saan aru, et kui 1000 inimest kõik näpuga katsub, siis--- jääb järele ilmselt auk... ja mida ma siis imetlen?

Ja matkasin Taevaskojas. Ilmselt selle aasta viimane piknik lumel toimus sääl. Väga mõnus oli. Istusime kevadise jõe piiril, jõevool kogus iga sekundiga rammu juurde. Üle jõe istusid liivakivipaljandil tuvid, kes meile oma tegemistest rääkisid. Ja kuigi päikeses alganud matk-piknik lõppes paduvihmas, oli see üks viimase aja lahedamaid asju, mis me lastega oleme ette võtnud.

Kõike seda meenutades on elu lausa lill, onju... Aga miks ma siis ikka tunnen, et siin ja seal on kõik viltu...?
Oeh.

Jagame rõõmu

2010-03-13T14:33:00.002-05:00

Mareti blogist leidsin toreda ettevõtmise, mis juba mööda blogisid ka laiemalt levinud.
Mõtlesin, et oleks ka tore osa võtta - sest kingitusi on hea saada. Ja neid on hea teha. Ja oleks ju lahe, kui hästi palju inimesi aasta jooksul midagi vahvat saavad :)

Aga reeglid on siis järgmised: kolm esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab tuleb muidugi ise oma blogis samasugune asi korraldada.

Seega - kolm esimest kommenteerijat saavad minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.

Uus poekott

2010-03-12T13:30:00.006-05:00

Esmaspäevast on avatud üks väga äge ja hubane paik Tartus - Lianni Stuudio. Täna oli seal aga avamisüritus, kus juhendati tegema kartulitrükitehnikas poekotte.
Mina tegin viimati seda kuskil kooliajal, kuid täna said näpud taas soojaks ja nüüd on mul olemas üks vinge poekott.

Ühes majapidamises, vähemalt meie omas, pole riidest kotte kunagi vähe! Sestap läks ka see kott, nagu sisust näha - kohe kasutusse :)

Naistepäevavahetus 2010

2010-03-12T12:58:00.006-05:00

Kullaketrajates toimus taas Naistepäevavahetus. Sain imetoreda paki Isehakanud Lillekasvatajalt. Olen tema kätetööd käinud tema blogis imetlemas ja ohanud ikka ja jälle, et mina ei suuda eales selliseid asju valmis teha. Ometi on lapitöö nii nunnu!

Ja nüüd on mul olemas selline imearmas padjakate!!! Suur-suur tänu, Isehakanud Lillekasvataja!!! (Äkki saan kunagi Sind ka näost-näkku tänada, sest minu lapsepõlvekodu asub Sinust mitte eriti kaugel - paljud paigad, millest Sa oma blogis kirjutad, on mulle väga tuttavad :))

Mina ise tegin paki Delfiinale.

Selline see välja kukkus, kuid tundub, et pakisaaja jäi rahule :)

Igatahes oli üks väga tore vahetus, aitäh vedajatele ja loodetavasti teeme seda veel :)

Killuke kevadehõngu

2010-03-05T15:30:00.003-05:00

Praegu tunnen, kuidas kurguvalu tuleb. Konkreetselt, läheb järjest tugevamaks. Asusin seda ingveri närimisega peletama.
Eks see kurguvalugi ole märk kevadest, nagu need sünnipäevaks kingitud päikeselised tulbiõied.

Punakas-roosa näputöö

2010-03-04T06:32:00.004-05:00

Täna pidin minema Käärikule. Siis aga plaanid muutusid minutipealt ja minu sõit jäi minust mitteolenevatel põhjustel ära.
Alguses olin veidi nõudu ja kurb. Aga siis mõtlesin, et mis siis ikka. Ja hakkasin nokitsema mõtteis mõlkuvaid asju ja lõpetama pooleliolevaid näputöid.
Ja poole päevaga olen ma jõudnud uskumatult palju!
Kohe nii, et kõike ei saa siin praegu näidata - osa viimistletud asjadest saadan varsti ühe teise linnakese poole teele.

Aga ühele armsale inimesele mõeldes tegin sellise topsinõelapadja. Loodetavasti saan selle varsti talle ka üle anda.

Ning lisaks oli tarvis ühte kingitust. Tegin sellise käevõru-kaelakee komplekti.

See sai aga nii minulik, et nüüd otsustasin selle endale jätta :) Ja kingituseks pean midagi muud tegema.
Õnneks mõtteid peas liigub.

Siidine muusika

2010-03-03T16:13:00.004-05:00

Muude toredate asjade kõrval sain sünnipäevaks Alessandro Baricco raamatu "Siid".

Kinkija, armas inimene, ütles, et ta valis selle raamatu, sest see on kõige romantilisem raamat maailmas üldse. Ja talle tundub, et see võib mulle meeldida.
Ja lisas veel, et see raamat on nagu muusika.

Ja armas inimene ei eksinud. Kui ma lugemise lõpetasin, olin täiesti lummatud.

Sellesse raamatusse oli koondatud mehe-naise ühest ainsast pilgust süttiv armastus, mis püsib südames kuni surmani. Sellesse raamatusse oli kirja pandud see armastus, mis püsib ka siis, kui kõnelejaiks on ainult pilgud. Sellesse raamatusse oli koondatud meeletustele õhutav igatsus ning naiselik tarkus - see, mis armastust hoiab.

Sellest raamatust leidsin ka äratundmist ja piinavat valu.

Ja mis on hämmastav - kõik see oli kirja pandud vaid veidi üle sajale leheküljele. Kogu ühe inimese elu ja armastus. Kuid nii mõjusalt, et juba raamatu lugemise ajal tulid mu silme ette stseenid, mis võiksid olla sama pealkirja kandval filmil. Seda filmi meeldiks mulle Tartuffil vaadata küll...

Selle raamatu lihtsate sõnade ja selge keele vahele olid põimitud helinad, mis panevad meeled värelema ka veel mitu päeva pärast selle lugemist. See raamat ei olnud mitte lihtsalt muusika, vaid siidine muusika, mis voogas üle minu ning mille imeõrn puudutus on aimata praegugi.

Kolm päeva hiljem: Kuigi ma kinokunsti väga armastan, olen ma selles täieline võhik. Pooled uued filmid magan maha ja üldse. Nii leidsin täna filmipoest selle loo DVD. Film ise ju ka meie kinodes jooksnud. Nüüd esimesel võimalusel hakkan nautima :)

Kiituse kiituseks

2010-02-26T14:50:00.002-05:00

Silmadega armastamise kõrval armastavad inimesed ka kõrvadega. Nad tahavad kuulda, kui ilusad, osavad ja toimekad nad on.
Või lihtsalt kuulda tunnustavaid sõnu ilusa hetke eest.
Nad ootavad märkamist.
Tusasel hommikul toob naeratuse suule ka see, kui kolleeg märkab äsja juuksuri käe all värskema ilme saanud kiharaid. Või uut kleiti, mis oma värvidega selle kandja lausa särama paneb. Pikka päevaväsimust aitavad naabrinaise kiidusõnad õitseva aknalaua kohta või ülemise korruse põnni säravalt naeratav meeldetuletus, et talle soovitatud raamat oli nii põnev. Ja kui keskpäeval märkab ülemus ka tehtud tööd kiita, on päev täiesti korda läinud.
Kuid nende heade emotsioonide kõrval on olulisim see, et kiitev inimene ise on õnnelik isend, kes oskab märgata teisi enda ümber. Ta märkab kiitmisväärset ja oskab toetada seda nii teistes kui iseendas. Ta ei lase oma lähedastel muutuda iseenesestmõistetavaks osaks selles kirevas maailmas.
Oma kaaslaste iseenesestmõistetavalt võtmine on üks kurjemini kättemaksvaid tegevusi maailmas üldse. Siis, kui neid lähedasi meie kõrval enam pole, on hilja mõelda, mida kõike oleks tulnud neile öelda. Siis ei ole sõnadel enam tähtsust.
Head sõnad ei maksa midagi, aga tähendavad ometi nii palju. Seda tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada. Ja ümbritsevatele midagi ilusat öelda.

Mõtteavaldus ilmub homses Ajalehes.

Pitsivaht

2010-02-26T14:34:00.003-05:00

Eile õhtul lõpetasin kahe laudlina heegeldamise. Punane seisis juba pool aastat kapi peal, vaid kümme mustrikorda oli äärepitsist puudu, et heegeldamisele punkt panna. Roosat alustasin paar nädala eest.

Mulle ikka pitsid istuvad!

Murelikult

2010-02-25T18:36:00.002-05:00

Elu pillab muret.

Eile sain teada ühest jubedast avariist. Mille olemasolu mulle ilmselt pole kohale jõudnud. Tõrjun sellest mõtlemist - põhjustele ja muule seonduvale endast eemale. Veel rohkem loodan ma, et suudan hoiduda mõtlemast, mis oleks võinud juhtuda.
Ma ei tea, kas see tõrjumine on hea.
Kergemaks teeb olukorra see, et lähedane inimene pääses vaid põrutustega.
Maanteedel valitsevate teeoludega on ilmselt iga õnnelikult läbitud kilomeeter taeva kingitus.
Segased ja masendavad tunded.

Täna kohtasin naisterahvast, kellega töö tõttu oleme ikka trehvanud ja mõned ühised asjadki teinud. Umbes kolmveerand aastat polnud näinud. Sügisel sattus ta sõeluuringuga mammograafiasse ja juba nädal pärast esmast uuringut lõigati talt pool rinda. Ühes vähiga.
Praegu teeb ta läbi keemiaravi.
Ta oli päris otsa jäänud. Kuid temast õhkus mingit seletamatut leppimist olukorraga.
Mina nutsin pärast meie kohtumist.
Kahetsen, et talle lahkudes midagi ilusat kaasa ei öelnud.
Aga ma ei osanud.

Aasta vanem...

2010-02-21T15:36:00.004-05:00

... ja loodetavasti ka targem.

Sünnipäeva hommikusöök oli aga imeline, nagu juba tavaks kujunenud:)

Ning sellest päevast on rõõmu kõigil. Kui kass üldiselt peolauast vaatab põlglikult mööda, siis sünnipäevaks toodud priimulad paneb ta lihtsalt mõnuga nahka (priimula ja toasõnajalg on lilled, millele ta veidral kombel ei suuda vastu panna - priimulaid sestap ma ise iluks väga ei osta ja toasõnajalga ka ei pea). Sellest pole veel aru saanud, kas rohkem maitsevad talle õied või lehed, kuid näksimist alustab alati akna poolt :)

Romantiline pakivahetus

2010-02-20T16:24:00.005-05:00

Talverõõmude kõrvale mahub iseenesestmõistetavalt ka käsitööd.

Üks väga ahvatlev projekt, mis jaanuaris välja kuulutati, oli romantikateemaline pakivahetus. Mida ühe õrna naise süda siis veel ihkab kui romantikat.
Loosi tahtel tegin mina paki tulihobule. Et ta on foorumis juba maha hõiganud, et paki kätte sai, panen pildi siia juba üles.

Minu pakki sai üks vilditud karbikene, üks mooniline ehtekomplekt (kaelakee ja kõrvarõngad), kaaned roosadele märkmepaberitele, heegeldatud kausikene ning tokk lõnga, et ka paki saajal isetegemisrõõmu jätkuks.

Loodan, et pakisaaja jäi saaduga rahule.

Edit: Esmaspäeval sain endagi paki kätte. Snoopylt. Seda näeb siit.

19,7 kilomeetrit kiirkõndi

2010-02-20T15:27:00.012-05:00

Juba nädal aega on möödas suurepärasest ja meeleolukast admiral Pitka nimelisest matkast, kuid ma pole jõudnud sellest ridagi kirjutada. Ometi teen seda, sest nii mõnusat üritust pole tükk aega olnud (või noh... viimasel ajal on iga natukese aja tagant mõni tore üritus. Aga neid oskavad nautida ainult talvefriigid. See ma vist olen :)). Ja ajaloo tarvis on asjadega ikka nii, et parem hilja, kui mitte kunagi.

Aga tegelikult hakkasid möödunud nädalavahetuse mõnud pihta juba laupäeval, kui maale jõudes leidsin sealt eest ägeda vennapoja.

Siis ei jäänud muud üle, kui laps õue ajada ja hakata seal lumeonni ehitama. Meie onn (koobas) sai uhke - ühes elu- ja magamistoaga. Elutuppa mahtusime mõlemad koos ka ära, kuigi pildil ukerdab Marten seal üksi.

Pitka matka hommik ehk pühapäev siis algas muidugi uniselt. Sest juba mitu päeva polnud saanud hommikul kaua magada. Aga aknast välja vaadates tõusis parasjagu kauguses päike ja üleüldse tõotas ilusat ilma. Päikesetõus üle välja tegi isegi laste meeled rõõmsaks (kuigi tüdruklaps väidab alati, et tema vene keele klassis on ilusaim päikesetõus)ja nende ülessaamisega probleeme polnud. Ning isegi koduõuele kinni jäänud auto ei suutnud kellegi tuju rikkuda - kaevasime selle aga välja ja asusime Peetrisse teele. Sealt pidi minema transport Jalgsemale, matka alguspaika.

Peetrisse jõudes silmasime kirikuplatsil kaitseliidu autosid, mille kastid on inimeste vedamiseks kohandatud (ma tõesti ei mäleta, mis nende nimed on:)) ja laste näod tõmbusid otsekohe ülirõõmsaks - sellel hetkel said nad aru, et ees on äge seiklus. Ja tõesti, nende autode kastides meid matka alguspaika viidigi. Täitsa tore sõit oli, isegi külm ei hakanud. Kuid meiega ühte kasti jaganud noorte elevus ja jutud sellest, kuidas nad on end varasematel aastatel finišisse sundinud, erilist postiivsust küll algajates ei tekitanud. Lohutasin end vaid sellega, et minu teada see maa nüüd nii väga pikk ka ei ole. Vähemalt pool sellest maast on ju ka osa minu lapsepõlvemaast.

Jalgsema tervitas matkalisi aga meeletu uduga. Ilusa uduga, mille tagant paistis päike. Mis oli esialgu küll külmavõitu - Pitka mälestuskivi juures peetud avakõned panid nii mõnedki matkalised jalalt jalale tammuma ning külma kurtma. Õnneks ei mindud nendega ega pikale ja start anti enamvähem täpselt planeeritud ajal ehk kell 10. Ja kogu see mass - ajakirjandusest loetu põhjal umbes 400 inimest - pani sellise hooga ajama, et matka alguses hakkas mul lausa õudne. No ja mis õudne, umbes esimese kilomeetri läbimise järel oli nahk täiesti märg ja keel peaaegu vestil. Sõber P, kes matkal juba kolmandat aastat oli, küll lohutas, et see on alguse asi. Et pärast võetakse tempot maha. Aga no Järva-Jaanini, ehk umbes poole maani, oli tempo ikka korralik. Minu lapsed mõtlesid isegi korraks, et peaks bussi peale minema ja sellega finišisse sõitma. Kuid kultuurimaja ees ja sees oli võimalus puhkepausiks ning mõned lonksud teed ja kaasavõetud teraviljakukkel tegi tuju jälle heaks ja nii marssisime kõik uljalt edasi.
Järva-Jaanis hõikas vastupidamissoovid kaasa ka teeveerel lund lükanud külamees, kes nentis, et tema on matkaliste seas näinud rohkem naisi kui mehi. Et küllap naised siis on vastupidavamad. No vast siis on :)

No ja nii need matkalised siis kulgesid, mööda pisikesi künkaid ja kurve. Ilm oli ime-imeilus, päike paistis soojalt ja aegajalt visati riideid seljast vähemaks. Et need siis umbes seitse kilomeetrit enne lõppu toimunud tee- ja pirukapausil taas selga panna - ühe koha peal seistes hakkas kummaliselt külm.

Paar kilomeetrit hiljem hakkasid aga ilmnema raja esimesed raskuspunktid laste jaoks, kuid samuti staažikas matkaja, ülikooliaegne sõber T. veenis neid edasi sammuma - kui finišisse jõuad, olevat tunne ülihea. Kolm kilomeetrit enne lõppu oli poisslapsel kadunud igasugune huumorimeel ning kõik minu püüded teda rõõmustada libisesid hooga kraavi. Vähe sellest - ka endal oli päris suur väsimus sees ning talla all andis endast märku saabuv vill. Mis on muidugi paras inimesele, kellel on rumal komme oma suusapükste vooder talla alla venitada. Oleks ju võinud selle peale tulla, et pikal matkal nii ei saa.
Ja kui selles paigas oleks ümber kukkunud, poleks püsti enam saanud - edasi ajas meid puhas tahtejõud. Ja õnneks on matka teise poole rada mulle väga-väga tuttav, sestap ka teadmine, et edasi läheb veidi lihtsamaks.
Ning mis oli eriti tore - kuigi P. ütles, et usu, matka lõpuks on meil kõik räägitud ja viimase otsa sammume vaikides, nii see ei läinud. Juttu ja naeru jagus ikkagi lõpuni. Ma arvan, et see ongi see sõbra õla tunne, mis meid edasi vedas.

Ning umbes kilomeeter enne lõppu - kui kirikutorn juba õige suureks oli kasvanud - läks tuju juba isegi ülevaks ja - võibolla oli see illusioon - isegi samm veidi kiiremaks. Sest lõpp oli lähedal! Viskasime veel P-ga nalja, et 19,7 tundub kuidagi labane arv, et kõnniks ikka Peetri lõppu ja tagasi, saaks 20 km täis. Seekord siiski me ei hakanud originaalitsema :)Kuid nentisime rõõmsalt, et kuigi parasjagu olümpial olevad suusakuulsused ei tunneks meie läbitud vahemaa peale ilmselt midagi, saime meie ometi selle matkaga kätte tunde, mida nemad tunnevad pärast omi võistlusi.

Finišis pakutud hernesupp maitses aga ülihea ning lapsed särasid suurest rõõmust, et nad tõepoolest suutsid selle pika maa maha käia. Nende elevust toitsid vanaema ja isa imestavad arvamusavaldused, et nad tõepoolest said sellega hakkama.

Kuid arvestades asjaolu, et koos kahe peatuspausiga kujunes meie matkaajaks 3.52, teeksin ma küll ettepaneku matka ümber nimetada Pitka nimeliseks kiirkõnniks. Enne seda matka oli mul matkamisest sootuks teistsugune arusaam :)

Igatahes lahkusin sõprades kindla lubadusega tuleval aastal üritust korraldada. Ja vahepeal lisaks muudele kohtumistele midagi taolist veel ette võtta.

Aga jalad olid õhtuks ikka väga-väga läbi ja valusad. Liikusime lastega edasise õhtu nagu pingviinid, kergelt ühele-teisele poole kõikudes. Rääkimata sellest, et kui pidin autoga veel Tartusse sõitma, siis autosse istudes pidin vasaku jala sinna tõstma - jalas endas niipalju jõudu, et see oleks ise autosse tulnud, ei olnud.
Aga õnneks olen ma nii ise kui ühes lastega elu jooksul ikka rännanud - järgmisel päeval tuikasid jalad veel veidi ning ülejärgmiseks oli valu nagu peoga pühitud.

Ning mõnusale matkapäevale pani punkti imeline päikeseloojang, mille püüdsin pildile veidi enne Sargveret. Ja mis kõige toredam - nägu õhkas päikesest veel paar päeva pärast matkagi.

Kodanikud Puud ja õllesõbrast Vares

2010-02-17T09:18:00.004-05:00

Kodanikest Puudest olen ma kirjutanud siin ka varem.
Aga täna läksin ja tegin kohe sihilikult ühe tiiru nende juude. Sest meel oli mõru, kurbus lämmatas ja kõik muud siuksed asjad.
Aga kodanikud Puud seisid oma uhkes väärikuses ja uhkeldasid oma pehmete lumerüüde all. Neid vaadates läks ka endal paremaks. Ausalt.

Ja veel paremaks läks - vähemalt hetkeks - kui õllesõber Vares oma salaarmastusega mulle keskpäeval vahele jäi. Lihtsalt lendas õlletops küüsis, istus plangule ja hakkas maiustama. Kuid ilmselt kaamera suunamine tema poole osutus tema pisikesele südamele liiga rängaks katsumuseks ning seetõttu ta lihtsalt põgenes sündmuskohalt. Kes see ikka juues pildile jääda tahab :)

Ja ma pean ütlema, et ühe põksuva südamega Varese pildistamine on ilmselt sama, kui Olümpiamängudel kelgutajaid kaamerasse püüda :) Vähemalt põgenemishetk sai jäädvustatud.

Sigrid sõbrapäev koos punaste südametega

2010-02-11T14:53:00.004-05:00

Täna olid lapsed Kuutsemäel suusatamas. Ja nagu kiuste saabus just täna Sigridile pakiteade. Kuigi talle meeldib endal postkontoris käia, otsustasin selle ära tuua, et talle õhtul üllatus valmistada. Seda enam, et pakiteade tõi muheluse ka minu suule - üks väga-väga tuttav aadress vaatas sealt vastu.
Kui Sigrid õhtul koju jõudis, hakkas ta ilusat punast pakki avama. Ülejäänud pere ümber samuti näpud sügelemas. Ja pilt, mis talle avanes, oli järgmine:

Pakis oli imeilus pildiraam ja karbike, randmesoojendajad, šokolaad, tükike Cernitit, 2 tokki lõnga, südamekujuline seep ja armas kassidega kaart. Sigrid jäi pakiga väga rahule ja ütleb Mummule suure-suure aitäh! (Mummu pakid on meie peres ikka oodatud :)) Ja Sigridi pakki vaadates oli mul isegi veidi kahju, et selles vahetuses ei osalenud. Aga midagi pole teha - elu on täis valikuid...

Sigridi enda pakk jõudis ka kohale, minu süü läbi kahes osas. Kui Tulilind567 sisu avaldab, teeme ka siia täienduse.

Igatsus tule ja jää maa järele

2010-02-10T17:05:00.002-05:00

Päevad mööduvad mühinal. Eilse hubase õhtu hõng (Zavoodis koos hea sõbraga – jajaa, Zavoodis saab teinekord ka hubane olla :)) vahetus täna meeleheitega inimeste pärast, kes oma halba tuju teiste peal välja elavad. Kohe pisarateni meeleheitega. Aga et mitte jälle sellel teemal halada, kirjutan ära hoopis pikka aega peas kirjutamisvalmis oleva lugemiselamuse.

Nimelt olen muude asjade kõrval viimasel ajal lugenud ka mitmeid "Minu..." sarja raamatuid. Enne kahte viimatiilmunut sai minu vaieldamatuks lemmikuks Tarvo Nõmme „Minu Island. Tule ja jää sümfoonia. “

Island iseenesest on minu jaoks alati olnud selline müstiline ja salapärane maa. Ja kui ma kunagi loteriiga palju raha võidan ja vabalt reisida saan, siis ühena esimestest sõidan kindlasti sinna. Aastate eest oli Islandil õppimas ka üks ülikooliaegne sõber, alles nädalavahetusel juhtus mulle näppu tema sealt lähetatud jõulukaart. Ning tema tüdruksõbraga sai talle sinna jõulukingiks sealiha ja hapukapsaid saadetud ;)

Aga Tarvo Nõmme Island on igati kaasaelamist väärt ja annab mõnusa eelaimduse nii sellest salapärasest maast, isepäisest loodusest kui sealsest rahvast.
Igatahes looduse jõud, mis mind siin Eestiski aeg-ajalt hämmelduma ja tõsiste asjade üle mõtisklema paneb ning mis meie inimesi meeleheitele ajab, sai pärast selle raamatu läbilugemist hoopis teise tähenduse. Päris kindlalt on meie talved ja lumeolud (mis ka mind on sellel talvel autojuhina paar korda meeleheitele ajanud, muidu ma olen ikka rohkem talve- kui suveinimene) sealsete kõrval täiesti poisikesed.

Ning ma olen täiesti veendunud, et kui ma oma hiljutisel Austria reisil iga natukese aja tagant imelise looduse tõttu vaimustusin, siis Island oma uhkete jääliustike, pulbitsevate geisrite, ettearvamatute lumeolude ja hiiglaslike vahemaadega võtavad lihtsalt vaimustusest hinge kinni. Vähemalt lubab see raamat seda arvata.
Mäe sees leiva küpsetamine ning kohalik saun gufa on asjad, mis Islandile sattudes tuleb ilmselgelt järele proovida ning mille pärast vähemalt mina sealseid inimesi väga kadestan.

Islandlaste toitumisharjumused - mädandatud hailiha, lambasõnniku tuhas küpsetatud viljastatud pardimunade valmistamine ning söömine, jäära munandid tarretises – tunduvad raamatu põhjal muidugi suhteliselt jõledad. Ning nende jõleduste kirjeldamisega olen ikka päris mitmeid seltskondlikke vestlusi sisustanud. Kuid üht ma ei mõista – kui nad ise söövad tont-teab-mis-kraami, siis kuidas nad ikka meie verivorsti ja hapukapsast ei taha? Need ei saa olla ju ometi jubedamad, kui plöga haisvatest pardimunadest?

Mulle meeldis tohutult ka autori hea huumorimeel ja oskus toimunud vestlusi köitvalt edasi anda. Dialoogide vaheldumine looduskirjeldustega tegid raamatust tõeliselt nauditava teose, mis oleks võinud olla ka poole paksem.

Kaks seika selles raamatus ajasid mind aga tõeliselt naerma. Esiteks see, kus muusikaõpetaja õpilase uimast lugu kuuldes toolil tukkuma jääb ja koos oma akordioniga kolinal põrandale kukub. See, kuidas Mait Trink tapamajast verivorstide tegemiseks verd ja soolikaid otsimas käis ja kuidas pärast verivorsti tehti, suutsin ma nii elavalt ette kujutada, et selle seiga võiks lausa kuskile näidendisse või filmi kirjutada.

Igatahes mina olen väga rahul, et tänu sellele raamatule sain ma osa autori islandi-armastusest. Saaks seda maad vaid ka ise kunagi kogeda…

Elu suletud ring?

2010-02-06T16:11:00.000-05:00

Lugesin eile öösel läbi raamatu, mis mulle kokkuvõtteks väga ei meeldinudki. F. Weldoni "Naissaatana elu ja armastus". Aga lihtsalt tekkis sportlik hasart, et mis lõpuks saab.

Ligi 200 lehekülje seast leidsin ühe väärt mõtte:

"Armastus, edu, energia, hea tervis ja õnn toimivad suletud ringis, saades jõudu ja energiat iseendast, aga nendevaheline tasakaal on habras."

10,4 sentimeetrit

2010-01-30T16:21:00.005-05:00

Kas teie olete oma elus kunagi jääpurikat kasvatanud?
Mina täna proovisin selle järgi :) Koos pojaga. Ja tulemus on selline:

10,4 sentimeetri pikkune purikas.

Selgituseks, et meil siin kodus on tegevust küll ja ajaviiteks kodustes tingimustes purikaid ei kasvata. Ajaviiteks vaatame näiteks leevikesi, kes täna akna taga mõnusalt askeldasid ja värvipillerkaari pakkusid. Ja teeme palju muid toredaid asju.

Aga külmapealinnas Jõgeval toimus täna Jääpurika festival. Millega tähistati 70 aasta möödumist Eesti külmarekordist (-43,5 kraadi, brrrr!). Ja selle raames pakuti nii osalejaile kui pealtvaatajaile jää, vee ja tule möllu.

Purika kõrval ripub teine, eelnevalt valmis tehtud jurakas, mis tuli nööri küljest lahti sulatada. Meil see lõpuks ei õnnestunudki, sest nöör oli end purika sisse kavalalt krussi keeranud ning vesi ämbris muutus üha jääsulbisemaks. Katsu sa siis jääd jääga sulatada :) Kuid - kõige osavam sulatas jääpurika nööri küljest lahti 31 minutiga (siis oli ka mul veel lootust, et meie purikas sulab) ning võidupurika pikkuseks mõõdeti 17,8 sentimeetrit.

Kõige muu kõrval lasti õhku ka 30 tulega õhupalli ja see vaatepilt, kui nad taevalaotusse olid tõusnud, oli ikka väga-väga ilus.

Ja kuigi varbad ja sõrmed olid lõpuks päris külmad ning tagasiteel kippus soojas autos uni peale, oli süda sellest üritusest soe mis soe. Kõigil meie ekipaaži liikmeil.

Päev täis ilu ja higi

2010-01-29T17:21:00.005-05:00

Oli täna vast päev!
Hommikul ärkasin pisikese peavaluga, kuid siis tuli asuda askeldama ja nii see läks!
Päeva meeleolukamaid hetki oli kindlasti tervishoiukõrgkooli lõpukas.

Ja seal nad seisavad rivis - K., H., ja M. Ja veel üks nende kaaslane - kooli aktiiv ühesõnaga.
Kooli lõpupeod tekitavad alati sellise seletamatu nostalgiatunde. Seetõttu armsatele sõpradele siiagi üks teemakohane luuletus:

Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsata.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõpeb otsa ka...
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukoorekook
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja jutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatsil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul!
Iga asi lõpeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks - heaks.
Aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.

(Iga asi lõpeb otsa, autor: Gina Ruck-Paque)

Muidu oli päev üsna meeleheitlik. Sest nahaarst, kellega pidin rääkida saama, otsustas ringi. Ja praeguses seisus polegi ühe olulise loo juures meditsiinitöötaja kommentaari. Aga noh - deadlineni on veel kaks ja pool päeva aega ning küll vast leian selle inimese ka. Pean leidma!

Aga et kogu see ilu ja meeleheide üle pea ei voolaks, võtsin tänavu esimest korda ette ja läksin Tähtverre suusatama. Koos pojaga. Kes alloleval pildil nagu tont mäest alla tuhiseb.

Ja oiii, mida ma seal raja peal tundsin! Kogu see mäesuusatamine ja matkamine ja uisutamine ja kelgutamine on ikka naljategu. Sest kui murdmaasuusajaks on otsa saanud, on lood ikka kehvasti. Nüüd panustan igatahes murdmaale. Ja veidi uisutamisele. Sest nii ei saa see ju edasi jätkuda :)

Ja pealegi - kuigi jõeäärsel väljal tuiskas ja tormas otse suusatajaile vastu, oli pärast nelja ringi läbikoperdamist äärmiselt hea tunne. Energiline, see on kõige olulisem. Seega - esimesel võimalusel tagasi rajale. Minge ka - linnukesed säutsuvad (niipalju kui neid kuulda on olnud) juba üsna kevadiselt!

Jäämurdja Tarmo

2010-01-28T17:04:00.002-05:00

Aga et asi ei oleks liiga melanhoolne, siis täna leidsin oma postkastist viimaste aegade parima spämmi (Aitäh, J!), mis pani ikka tükiks ajaks naerma. Seejuures alguses ei saanud ma üldse asjale pihta :)

Aga tekst ise siis selline:

Sel talvel enam Peipsil kala püüda ei saa, sest Mustvees lasti sisse jäämurdja TARMO,

teekond on Mustvee, Varnja, Värska ja siis piki Vene piiri Vasknarva ning Mustveesse tagasi

Iga nädal kaks reisi:):):):)

Ja pilt selle juurde:

Kui pettumused on ainukesed...

2010-01-28T16:53:00.002-05:00

See nädal on olnud väga vastuoluline. Ühest küljest leidsin lõppenud reisilt endale juurde mitmeid häid tuttavaid ning seni tuttavatega saime suuremateks sõpradeks ning oleme kõik peesitanud siin mõnusate reisimuljete paistel.

Teisalt on see nädal toonud kaks päris valusat pettumust. Nädala alguses ma mõtlesin küll, et vähemalt üks neist mind ei puuduta, kuid kui tegu on ikkagi millegi väga hästi toimiva täiesti ootamatu lagunemisega, siis puudutab ikka küll.

Teine asi tabas mind täna. Täiesti ootamatud ja mõttetud pisivaled võivad teha oi-kui-haiget. Kui nende pisivalede taga on inimene, kellest sa hoolid.
Ja praegu tabas mind selle kahe asja pärast kurbus.

Aga noh, küll see üle läheb.
Sest maailmas on ilusamaid asju rohkem. Ja ilmselt on ka sellised pettumused tarvilikud millekski. Kasvõi selleks, et ise kunagi teisiti käituda.

Praegu ümisen aga Dagö laulu:

"Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.

Ja jaamapuhvetis ainukeses,
kus iial rõõmu ei valmista
kurb üleeilne keeks,
Sul täna kaetud on linaga laud.
Mis tuleb, ei tea.."

Ja mõtlen, et küll Moskvas on praegu tore. Peaks sellise kokkutuleku ka meie kandis korraldama.

Kus olin mina, kui...

2010-01-27T16:01:00.004-05:00

Et pea on veel suhteliselt mõttevaba, võtsin Luizelt meemi.

Ehk siis: kirjuta, kus olid Sina kui…

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969

Mind polnud olemas. Ja plaanis ka mitte.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Olin siis 4. aastane - seega tont seda teab. Tõenäoliselt oma kodus, Jõgeval. Ja tõenäoliselt tegelesin oma pisikese vennaga, kellega mul meeldis asjatada - tema oli siis veidi vähem kui poole aastane.

3. toimus Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.4.1986

Siis elasime me juba Järvamaal. Täiskasvanud olid tõsised ning võõrasisa ähvardas Tšernobõli minek. Mitu korda läks, kuid ikkagi pääses. Mäletan aga, et kõik minekud olid matusemeeleolulised ning poest osteti igasugust kraami kaasa. Ja happevihmadest räägiti ka. Ei lubatud õue minna vihmasaju ajal.

4. Balti kett 23.8. 1989

Seisin uhkelt Balti ketis koos õe ja vennaga ilmselt Särevere taga. Seal, kus praegu laiutab Balti ketile mälestusmärk. Käisime Maidu bussiga (meil oli kolhoosis kolm bussi: Maidu buss, Priidu buss ja Palmsaare buss, Mait oli tuntud oma äkilisema ja kiireima sõidustiili poolest), mis oli rahvast täis ja meeleolu oli kõigil ülev. Kogu asja olulisust hakkasin jagama, tõsi küll, alles tükk aega hiljem.

5. Estonia uppus 28.9.1994

Et ma ülikooli sisse ei saanud, töötasin siis kohalikus maakonnalehes. Mäletan, et ema ajas mind hommikul üles - buss väljus kell 6.50 hommikul - segasevõitu teatega. Et hulk inimesi uppus. See kõik tundus väga müstiline.
Tööle jõudes kuulasime raadiost igat olulist katket, raadio oli peatoimetaja selja taga põrandal. Tuli ju teha leht kaduma jäänud ja leitud järvamaalastest.
Mäletan meeletut kurbust ja pisaraid, kui kuulsin, et ka üks minu kunagistest klassiõdedest uppus. Möödunud talvel Stockholmis Estonial uppunute auks püstitatud mälestusmärki vaatamas käies otsisin paljude nimede seast ka tema oma üles...

6. Diana suri 31.8. 1997

Ma olin alles kümmekond päeva tagasi oma armsate kaksikutega sünnitusmajast koju saanud ja kogu minu aur kulus nendega tegelemisele, sestap jäi see sündmus sellel hetkel kuidagi kaugeks. Mäletan aga inimeste leina ja lillesülemeid, mida telekast näidati...

7.saabus aasta 2000

Pidutsesime koos hääde sõpradega meie Koidu-tänava korteris, tervitasime uut aastat Lille mäel ning lõime hommikuni tantsu sõprade juures naabermajas. Nende korterist on praeguseks saanud meie oma.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Mäletan, et tulin töölt ja kaasa koos lastega vaatas telekat. Nende teade, et lennukid sõitsid tornidesse, tundusid äärmiselt jabur. Siis nägin telekast, et see tõepoolest oli nii. Kogu sündmus tundus paraja õudusena. Kui uudistes torni aegluubis kokkuvarisemist näidati, tulid pisarad iseenesest silma.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Tegin kodus tööd. Puhkus oli algamas ja viimased kiired asjad olid tarvis lõpetada.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

See, et Bengaali tiigreid ähvardab väljasuremine. Ja see, kuidas mu poeg teatas selle uudise peale, et tegelikult on ju kõik tiigrid ohus.
Aga muidu tegin tööd, askeldasin lastega ja vaatasin reisipilte. Ja käisin poes, "Ohtlike e-ainete määraja" näpus. Leidsin mõned jubedused, aga kogu see e-aine maailm tundub minu jaoks veel liiga keeruline ja aeganõudev. Liiga palju aega poes ajab mind lihtsalt hulluks. Kuigi lähipäevil pean ühes selle määrajaga ühe põhjalikuma käigu siiski taas ette võtma.
Ahjaa, ja Mari käis ka külas.

Aga tegelikult tahaks ma, et läheks mõned kraadid soojemaks juba. Ma tahan juba suusatama. Aga väga-külma-ilma-suusatamisest pole ju rõõmu kellelegi.

:)

Taevasoojus

2010-01-26T16:14:00.002-05:00

Naljakas on mõelda, et mõnda taevatähte vaadates võib sedasama samal ajal teha ka mõni teine inimene kümnete, sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Tähed on täiesti kindlalt pilkude kohtumiskoht.
Ja üks soe pilk aitab paljust üle.
Seepärast tuleb taevasse vaadata vaid soojade ja heade mõtetega.

Tagasi jääajas

2010-01-24T15:43:00.005-05:00

Nonii. Tagasi oma koduses Kausikujulises kalurikülas. Pärast paari tundi magamist tunnen end täitsa puhanuna.
Meenutuseks siia veel üks pildike - vallutasin koduküla kõrgeima mäetipu ka ära. Ja sealt avanes selline vaade:

Griesenkareck, 1991 m.

Ma ilmselt heietan suusareisi detailide teemadel järgmistes postitustes veel, kuid praegu kinnitan vaid üht - see oli mu elu parim puhkus. Ühel päeval mäest omas tempos alla sõites avastasin, et mul pole juba tükk aega ühtegi mõtet peas olnud. Sellist asja pole ma oma elus varem kogenud.
Ning seda juhtus teistegagi - enamus meist oli kaasa võtnud tööasju (minagi) ja raamatuid, mida ei puudutatud ridagi. Minu liniku heegeldamine ei edenenud ka tänu taevale sugugi.

Ning reisi tulemusena on nüüd see (paaril kaaslasel veel), et kui õhtu jõuab kätte, hakkavad jalad iseenesest tatsuma ja miskid hittlood tulevad üminal. Minu ümin on täna see.
Ühe hea inimese käest küsis tema kaasa, kui oli veidi pliidi ees tantsuliigutusi teinud ja ümisenud naist jälginud, et imelik oled või :)

Ja nagu ma olen korduvalt juba igal pool kinnitanud - mäesuusatamisega saavad kõik hakkama. Ja kui sa oled seda juba kord proovinud, hakkad seda suure tõenäosusega armastama. Tähtis on meeles pidada kolme asja:
1) selja taha ei maksa vaadata.
2) Tsiteerides klassikuid ehk meie grupijuhti Reneed: "Mägi annab hoo ja mägi võtab hoo tagasi ka."
3) Mäesuusatamisega koos ei saa teisi tegevusi teha. Näiteks laulda. Viimasel päeval veerandil mäel asunud kõrtsist afterskilt üsna kõrget mäge pidi alla rühkides hakkasin iseenesest kaasa laulma alt kõrtsist kostnud laulu (see oli teiste kõrval üks hitte seal - kui keegi leiab kuskilt DJ Ötzi plaadi - siis mul tuleb varsti sünnipäev :)) ja lihtsalt kukkusin. Õnneks leebelt.

Ja reisi loen õnnestunuks isegi vaatamata sellele, et eilne lõunasöök osutus ebakvaliteetseks ja lennureis möödus oksendades. Aga oksendamisegagi on see hea asi, et kui oled sellega hakkama saanud, on kohe parem :)

Kuigi hotellivoodile polnud ka midagi ette heita, oli täna oma koduses veidi konarlikus voodis ülihea tukkuda.

Ning vaatamata terve koduteetee meid saatnud 25 külmakraadile laiutas maja ees samasugune idüll kui siit lahkudeski.

Vast aitavad need vaatepildid jääajagagi taas kohaneda :)